1. Moosese 3. peatükk
SAATAN OMANDAS mao kuju ja sisenes Eedenisse. Madu oli kaunis tiibadega olevus ning läbi õhu lennates paistis ta säravana nagu poleeritud kuld. Ta ei käinud maad mööda, vaid liikus paigast paika läbi õhu ja sõi puuvilju nagu inimene. Saatan sisenes mao kehasse, võttis sisse tema asukoha hea ja kurja tundmise puul ning hakkas aegamööda vilja sööma. Ltu 31.1
Eeva eemaldus töö käigus Aadamast, alguses ebateadlikult. Kui ta sellest aru sai, tundis ta, et see võib ohtlik olla, kuid ta pidas ennast kaitstuks, kuigi ei jäänud abikaasa lähedale. Tal oli tarkus ja jõud ära tunda, kui kurjus tuleb, ning sellele vastu astuda. Just selle eest olid inglid teda hoiatanud. Eeva leidis end uudishimuga keelatud puu vilja imetlemas. Ta nägi, et see oli meeldiv, ning arutles endamisi, miks Jumal oli nii otsustavalt keelanud seda süüa või seda puudutada. Nüüd oli Saatana võimalus. Ta pöördus naise poole, nagu suudaks ta tema mõtteid lugeda: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Niiviisi, mahedate ja meeldivate sõnade ning meloodilise häälega kõnetas ta imestavat Eevat. Naine ehmus madu kõnelemas kuuldes. Madu ülistas naise ilu ja erilist kaunidust ning see polnud Eevale vastumeelne. Kuid ta oli hämmastunud, sest teadis, et Jumal ei olnud maole kõnevõimet andnud. Ltu 31.2
Eevas tekkis uudishimu. Sellest kohast põgenemise asemel kuulas ta, mida madu rääkis. Talle ei tulnud pähegi, et see võiks olla langenud vaenlane, kes kasutab madu meediumina. Saatan oli see, kes rääkis, mitte madu. Eeva oli võlutud, meelitatud ja lummatud. Kui ta oleks kohanud aukartust äratavat isikut, kel oleks olnud ingli välimus, oleks ta olnud valvel. Kuid see kummaline hääl oleks pidanud sundima teda abikaasa juurde tagasi minema, et temalt uurida, miks keegi teine teda nii sundimatult kõnetas. Kuid Eeva astus maoga vestlusse. Ta vastas mao küsimusele: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks.” Madu kostis: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ltu 31.3
Saatan väljendas mõtet, et keelatud puust söömine annab neile senisest uuema ja kõrgema teadmise. Langemisest alates on see olnud tema eriline, väga edukas töö: juhtida inimesi piiluma Kõigevägevama saladustesse ja mitte rahul olema sellega, mida Jumal on ilmutanud, ning mitte hoolikalt kuuletuma sellele, mida Ta on käskinud. Saatan juhib inimesed sõnakuulmatusele Jumala korralduste suhtes ja siis paneb nad uskuma, et nad sisenevad imelisse teadmiste maardlasse. See on üksnes arvamus ja armetu pettus. Neil jääb mõistmata, mida Jumal on ilmutanud, nad põlgavad ära Tema selgesõnalised käsud ja püüdlevad Jumalast sõltumatu tarkuse poole, püüdes mõista seda, mida Ta on heaks arvanud surelike eest varjata. Nad on uhked oma edasiliikumise ideede üle ning lummatud omaenda tühisest filosoofiast, kobades tõeliste teadmiste suhtes kesköises pimeduses. Nad õpivad aina ega suuda kunagi jõuda tõe tundmiseni. Ltu 32.1
Jumala tahe ei olnud, et see patutu paar oleks teadnud midagi kurjusest. Ta oli neile andnud vabalt häid asju, kuid varjanud halba. Eeva arvas, et mao sõnad on arukad, ja võttis vastu suurejoonelise väite: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja”, muutes nii Jumala valetajaks. Saatan vihjas jultunult, et Jumal oli neid petnud, et nad ei saaks teadmistes Temaga võrdseks tõusta. Jumal ütles: kui te sööte, siis te surete kindlasti. Madu ütles: kui te sööte, siis te ei sure, kindlasti mitte. Ltu 32.2
Kiusaja kinnitas Eevale, et kohe, kui ta vilja sööb, saab ta uue ja kõrgema teadmise, mis muudab ta Jumala sarnaseks. Ta juhtis Eeva tähelepanu endale. Ta sõi puust vabalt ning leidis, et vili polnud üksnes täiesti ohutu, vaid ka maitsev ja kosutav. Madu ütles Eevale, et selle põhjuseks on vilja imeline omadus anda tarkust ja väge, mida Jumal oli keelanud neil maitsta või isegi puudutada, sest Ta teadis selle võrratust väärtusest. Madu väitis, et keelatud puu viljast söömine oli andnud talle kõnevõime. Ta teatas, et Jumal ei vii oma sõna täide. See oli pelgalt ähvardus, et hoida neid heast asjast eemal. Veel ütles ta, et nad ei sure. Kas nad polnud mitte söönud elupuust, mis annab surematuse? Ta väitis, et Jumal petab neid takistamaks neil jõuda kõrgemale õnne tasemele ja veel suuremasse rõõmu. Kiusaja noppis vilja ja andis selle Eevale. Eeva võttis vilja kätte. Selle peale lausus kiusaja, et neil oli keelatud vilja isegi puudutada, vastasel juhul pidid nad surema. Ta ütles, et Eeva ei tunne vilja süües rohkem kurjust ja surma, kui seda puudutades või kätte võttes. Eeva sai julgust, sest ta ei tundnud Jumala meelepaha otseseid märke. Ta arvas, et kiusaja sõnad on arukad ja õiged. Ta sõi ja vili pakkus rahuldust. See tundus oivaliselt maitsev ning Eeva kujutles, et tajub endas vilja imelist toimet. Ltu 33.1