Go to full page →

MUUDETUD AJAD JA SEADUS Ltu 272

Kui eksituse tuvastaja oli kõrvaldatud, tegutses Saatan oma tahte kohaselt. Prohvetikuulutus oli öelnud, et paavstivõim “püüab muuta aegu ja seadust”. (Taanieli 7:25) Sellega ei viivitanud ta kaua. Pakkumaks paganlusest pöördunutele ebajumalateenistuse aseainet ja soodustamaks seeläbi nime poolest kristluse vastuvõtmist toodi kristlikku jumalateenistusse järk-järgult sisse kujude ja reliikviate kummardamine. Viimaks kehtestas üldkirikukogu otsus selle paavstliku ebajumalakummardamise süsteemi. Pühadust teotavale teole pani roomakatoliku kirik punkti sellega, et kustutas Jumala Seadusest jultunult teise käsu, mis keelab kujude kummardamise, ning käskude arvu säilitamiseks jagas kümnenda käsu kaheks. Ltu 272.2

Paganlusele järeleandmise vaimsus avas veelgi rohkem võimalusi Taeva autoriteedi hülgamiseks. Saatan muutis ka neljandat käsku, püüdes kõrvaldada põlist hingamispäeva, päeva, mida Jumal oli õnnistanud ja pühitsenud, ning ülendas paganate pidupäeva, “auväärset päikese päeva”. Alguses ei üritatud seda muutust avalikult. Kõik kristlased pidasid esimestel sajanditel õiget hingamispäeva. Nad olid Jumala austamises hoolsad ning uskudes, et Tema Seadus on muutmatu, valvasid innukalt selle sätete pühadust. Kuid Saatan tegutses oma tööriistade kaudu suure kavalusega, et täide viia oma eesmärk. Et inimeste tähelepanu pöörduks pühapäevale, tehti sellest Kristuse ülestõusmise austuseks püha. Sel päeval peeti religioosseid teenistusi. Kuigi pühapäeva peeti puhkepäevaks, pühitseti siiski hingamispäeva. Ltu 273.1

Kui Constantinus oli veel pagan, andis ta välja dekreedi, millega muutis kogu Rooma keisririigis kohustuslikuks pühapäeva kui avaliku puhkepäeva pidamise. Pärast pöördumist jäi ta kõigutamatuks pühapäeva kaitsjaks ning siis jõustas ta paganliku edikti oma uue usu huvides. Kuid selle päeva suhtes üles näidatav austus ei olnud veel piisav, et takistada kristlasi pidamast tõelist hingamispäeva Issanda püha päevana. Tuli astuda järgmine samm, väärhingamispäev tuli tõsta tõelisega samaväärseks. Mõni aasta pärast Constantinuse dekreedi väljaandmist andis Rooma piiskop pühapäevale Issanda päeva nimetuse. Nii suunati inimesed järk-järgult arvama, et see on püha päev. Ikka veel peeti algset hingamispäeva. Ltu 273.2

Peapetis ei olnud oma tööd lõpetanud. Ta oli võtnud nõuks koguda kristlik maailm oma lipu alla ja valitseda seda oma asemiku, uhke paavsti kaudu, kes väitis end olevat Kristuse esindaja. Ta saavutas oma eesmärgi poolenisti pöördunud paganate, auahnete prelaatide ja maailma armastavate vaimulike abil. Aeg-ajalt peeti tohutuid kirikukogusid, kuhu tulid kokku kiriku aukandjad kogu maailmast. Iga kirikukoguga suruti Jumala määratud hingamispäeva veidi allapoole, samal ajal tõsteti pühapäeva vastavalt kõrgemale. Nii hakati viimaks paganlikku pidupäeva austama kui jumalikku korraldust ning Piibli hingamispäev kuulutati judaismi jäänukiks ja selle pidajad neetuks. Ltu 274.1

Suurel ärataganejal oli õnnestunud tõsta end “üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks” (2. Kiri tessaloonik-lastele 2:4) Ta oli söandanud muuta ainsat jumaliku Seaduse sätet, mis viitab kogu inimkonna jaoks päevselgelt tõelisele ja elavale Jumalale. Neljandas käsus näidatakse Jumalat kui taevaste ja maa Loojat ning eristatakse Teda sellega kõigist väärjumalaist. See oli loomistöö mälestusmärk, seitsmes päev, mis pühitseti inimesele puhkepäevaks. See pidi hoidma elavat Jumalat kui eksistentsi allikat ning austuse ja kummardamise objekti kogu aeg inimeste silme ees. Saatan püüab pöörata inimesed ära truudusest Jumalale ja kuulekusest Tema käskudele, seepärast suunab ta oma pingutused eriliselt selle käsu vastu, mis viitab Jumalale kui Loojale. Ltu 274.2

Praegu rõhutavad protestandid, et Kristuse ülestõusmine püha-päeval muutis selle kristlikuks hingamispäevaks. Kuid Pühakirjas puuduvad selle kohta tõendid. Niisugust au ei andnud sellele päevale ei Kristus ega Tema apostlid. Pühapäeva kui kristliku institutsiooni pidamise päritolu on “seadusevastasuse saladus”, mis alustas oma tegevust juba Pauluse ajal. Kus ja millal võttis Issand omaks selle paavstluse lapse? Missugune on muudatuse paikapidav põhjendus, millest Pühakiri vaikib? Ltu 274.3

Kuuendal sajandil oli paavstlus tugevalt juurdunud. Selle võimu asukoht oli kinnitatud keisri linna ning Rooma piiskop kuu-lutati kogu kiriku peaks. Paganlus oli andnud maad paavstlusele. Lohe oli andnud metsalisele “oma väe ja oma trooni ja suure meelevalla”. (Ilmutuse 13:2) Ja nüüd algas 1260 aastat paavstlikku rõhumist, millest on ennustatud Taanieli ja Johannese prohve-tikuulutustes. (Taanieli 7:25; Ilmutuse 13:5-7) Kristlasi sunniti valima, kas loobuda rikkumatusest ning võtta vastu paavstlikud tseremooniad ja jumalateenistus või lõpetada oma elu vangikongis või leida surm piinarattal, tuleriidal või sõduri kirve all. Nüüd täitusid Jeesuse sõnad: “Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata, ning teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.” (Luuka 21:16, 17) Ustavate tagakiusamine lahvatas suurema raevukusega kui eales varem ja maailmast sai tohutu lahinguväli. Sadu aastaid leidis Kristuse kogudus varjupaiga üksildastes ja varjatud paikades. Nii ütleb prohvet: “Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.” (Ilmutuse 12:6) Ltu 275.1