SAATAN ALUSTAS oma pettusega Eedenis. Ta ütles Eevale: “Te ei sure, kindlasti mitte.” See oli Saatana esimene hinge surematuse õppetund ning ta on selle pettuse toonud tollest ajast praegusesse ja viib edasi, kuni kestab Jumala laste vangipõli. Mulle näidati Aadamat ja Eevat Eedenis. Nad võtsid keelatud puust, siis seati elupuu ümber leegitsev mõõk ja nad aeti aiast välja, et nad ei võtaks elupuust ega muutuks surematuteks patusteks. Selle puu vili pidi põlistama surematuse. Ma kuulsin inglit küsimas: “Kes Aadama perekonnast on möödunud leegitsevast mõõgast ja elupuust võtnud?” Ma kuulsin teist inglit vastamas: “Mitte keegi Aadama perest ei ole leegitsevast mõõgast mööda saanud ja elupuust söönud, seepärast pole ühtki surematut patust.” Hing, kes teeb pattu, peab surema igavest surma — surma, millest pole lootust üles tõusta — ning siis on Jumala viha lepitatud. Ltu 324.1
Mind pani imestama, et Saatanal õnnestus nii edukalt panna inimesi uskuma, et Jumala sõnad: “Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekieli 18:4) tähendavad, et hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elab igavesti viletsuses. Ingel ütles: “Elu on elu, ükskõik kas valus või õnnes. Surm on ilma valuta, ilma rõõmuta, ilma vihkamiseta.” Ltu 324.2
Saatan käskis oma inglitel eriliselt pingutada, et levitada esimest korda Eedenis Eevale öeldud valet: “Te ei sure, kindlasti mitte.” Kui inimesed olid vale vastu võtnud ja hakanud uskuma, et inimene on surematu, pani Saatan neid uskuma, et patused elavad igaveses viletsuses. Siis oli Saatana jaoks pinnas valmis, et oma esindajate kaudu tegutseda ja näidata Jumalat inimestele kättemaksuhimulise hirmuvalitsejana, kes viskab põrgusse kõik, kes Talle ei meeldi, ning Ta annab neile igavesti tunda oma viha. Ning sel ajal kui nad taluvad sõnul väljendamatut piina ja väänlevad igavestes leekides, kujutatakse Jumalat rahulolevana nende poole vaatamas. Saatan teadis, et kui see eksitus vastu võetakse, hakkavad paljud Jumalat vihkama, selle asemel et Teda armastada ja austada. Samuti pannakse paljud uskuma, et Jumala Sõna ähvardused ei täitu sõna-sõnalt, sest Tema loodud olevuste viskamine igavestesse piinadesse oleks Tema heatahtliku ja armastava iseloomuga vastuolus. Ltu 324.3
Teine äärmus, kuhu Saatan on inimesed juhtinud, on Jumala õiglusest ja Tema Sõna ähvardustest täielikult ülevaatamine ning Tema kujutamine kõigile halastavana, nii et keegi ei hukku, vaid et kõik, nii pühad kui ka patused, päästetakse viimaks Tema riiki. Ltu 325.1
Hinge surematuse ja lõputu viletsuse populaarsete eksituste tagajärjel tüssab Saatan veel üht inimklassi ja paneb neid Piiblit pidama inspireerimata raamatuks. Nad arvavad, et see õpetab häid asju, kuid nad ei suuda sellele loota ja seda armastada, sest neile on õpetatud, et selles on õpetus igavesest piinast. Ltu 325.2
Ühe inimklassi juhib Saatan veel kaugemale, lausa Jumala olemasolu eitama. Nad ei suuda näha Piibli Jumala iseloomus kokkusobivust, kui Ta määrab osale inimkonnast kogu igavikuks kohutavad piinad. Seepärast eitavad nad Piiblit ja selle Autorit ning peavad surma igaveseks uneks. Ltu 325.3
Veel üks inimklass on need, kes on kartlikud ja hirmunud. Neid ahvatleb Saatan patustama ja pärast näitab neile, et patu palk pole mitte surm, vaid elu kohutavates piinades, mida tuleb taluda läbi igaviku lõputute aegade. Suurendades nii nende nõrga mõistuse ees igavese põrgu õudusi, võtab ta kontrolli nende mõistuse üle ja nad kaotavad aru. Siis Saatan ja tema inglid juubeldavad ning uskmatud ja ateistid süüdistavad kristlust. Nad väidavad, et niisugused halvad asjad on Piibli ja selle Autori uskumise loomupärased tagajärjed, samas kui tegelikult on need populaarse eksiõpetuse vastuvõtmise tulemus. Ltu 325.4