Taas nägi Issand sobiva olevat panna Aabrahami usku proovile kõige hirmsamas katsumuses. Kui ta oleks esimesele proovile vastu pidanud ja kannatlikult oodanud tõotuse täitumist Saaras ega oleks võtnud Haagarit naiseks, ei oleks teda sunnitud läbi tegema kõige hullemat katsumust, mida inimeselt kunagi on nõutud. Issand käskis Aabrahami: “Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!” Ltu 69.3
Aabraham ei kaotanud usku Jumalasse ega kahelnud, vaid võttis varahommikul kaks teenijat ja oma poja Iisaki ning põletus-ohvri puud ja suundus sinnapoole, kuhu Jumal oli käskinud minna. Ta ei avaldanud Saarale teekonna tegelikku olemust, teades, et tema kiindumus Iisakisse võib panna teda Jumalat mitte usaldama ja poega mitte kaasa andma. Aabrahami isalikud tunded ei juhtinud teda ega pannud teda Jumalale vastu hakkama. Jumala korraldus pidi liigutama teda hinge põhjani. “Võta oma poeg Iisak.” Seejärel, nagu südant veidi sügavamalt sondeerides, lisas: “oma ainus poeg, keda sa armastad,” see tähendab, ainus tõotuse poeg, “ning ohverda ta ... põletusohvriks.” Ltu 69.4
Isa rändas koos pojaga kolm päeva. Kui ta oleks kahtlev olnud, oleks tal olnud piisavalt aega, et järele mõelda ja Jumal kahtluse alla seada. Kuid ta ei olnud Jumala suhtes usaldamatu. Nüüd ei mõelnud ta, et tõotus täitub Ismaeli kaudu, sest Jumal oli talle selgelt öelnud, et tõotus täitub Iisaki kaudu. Ltu 70.1
Aabraham uskus, et Iisak on tõotuse poeg. Ta uskus ka, et Jumal mõtles just seda, mida ütles, kui käskis Tal poja põletusohvriks tuua. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses, vaid uskus, et Jumal, kes oli oma ettehoolitsuses andud Saarale vanas eas poja ja kes oli käskinud tal võtta oma poja elu, suudab taas elu anda ja Iisaki surnust üles äratada. Ltu 70.2
Aabraham jättis sulased tee äärde ja tegi ettepaneku, et nad lähevad pojaga kahekesi neist eemale Jumalat kummardama. Ta ei lubanud sulastel neid saata, muidu võinuks nende armastus Iisaki vastu panna neid Jumala korralduse täitmist takistama. Ta võttis sulaste käest puud ja pani need oma poja õlgadele. Ta võttis ka tule ja noa. Ta oli valmis täitma Jumala antud kohutavat missiooni. Isa ja poeg kõndisid koos. Ltu 70.3
“Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: “Isa!” Ja tema vastas: “Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: “Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?” Ja Aabraham vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos.” Kindlalt kõndis see järeleandmatu, armastav, kannatav isa oma poja kõrval. Kui nad jõudsid kohta, mida Jumal oli Aabrahamile näidanud, ehitas ta sinna altari ja ladus puud ohverdamiseks valmis. Seejärel teatas ta Iisakile Jumala korraldusest teda põletusohvriks ohverdada. Ta kordas Iisakile tõotust, mille Jumal oli talle mitu korda andnud, et Iisaki kaudu saab temast suur rahvas ning et Jumala käsu kaudu teda tappes täidab Jumal oma tõotuse, sest Ta suudab ka surnuist üles äratada. Ltu 70.4