Issand ise laskus alla Siinai mäele, auhiilgusesse mähitud ja inglitest ümbritsetud, ning kuulutas kõige ülevamal ja aukartust äratavamal moel välja oma kümme käsku, nii et nad ei saa endid vabandada. Ta ei usaldanud nende õpetamist mitte kellelegi, isegi mitte inglitele, vaid esitas oma Seaduse kuuldava häälega kogu rahva kuuldes. Ka siis ei usaldanud Ta rahva lühikest mälu, sest nad kippusid Tema nõudmisi unustama, vaid kirjutas käsud oma püha sõrmega kivilaudadele. Ta tahtis kõrvaldada iga võimaluse ajada segi Tema pühad eeskirjad ja traditsioonid või Tema nõudmised ja inimeste tavad. Ltu 125.1
Siis tuli Ta veel lähemale oma rahvale, kes oli nii varmas eksiteele sattuma, ega jätnud neile pelgalt dekaloogi kümmet ettekirjutust. Ta käskis Moosesel üles kirjutada määrused ja seadused, nagu Ta oli käskinud, ja andis üksikasjalikud juhised, mis olid rahva jaoks kohustuslikud ning pidid kaitsma kümmet käsku, mis Ta oli kivisse uurendanud. Need konkreetsed juhised ja tingimused pidid juhtima eksliku inimese kuuletuma moraaliseadusele, mida ta on nii aldis rikkuma. Ltu 125.2
Kui inimene oleks kinni pidanud Jumala Seadusest, nagu see oli antud Aadamale pärast pattulangemist ja nagu seda oli säilitanud Noa laevas ja järginud Aabraham, ei oleks olnud vaja ümberlõikamise korraldust. Ja kui Aabrahami järeltulijad oleksid pidanud lepingut, mille märgiks või tõotuseks oli ümberlõikamine, siis poleks nad kunagi sattunud ebajumalateenistusse ega pidanud minema alla Egiptusesse. Siis poleks Jumalal olnud vaja kuulutada oma Seadust Siinai mäelt, uurendada see kivilaudadesse ja täiendada kindlate juhistega Moosese kaudu. Ltu 125.3