Kui inimesed oma loogika ja filosoofiaga on hajutanud kartuse Jumala kohtute suhtes, kui religioossed juhid osutavad tulevikule - kestvale rahu ja õitsengu ajastule - ning maailm on süüvinud äritegevusse ja lõbuotsinguisse, istutamisse ja ehitamisse, pidutsemisse ja prassinguisse, hüljates Jumala hoiatused ja pilgates Tema sõnumitoojaid - just siis tabab neid äkiline hukatus ja keegi neist ei pääse. - PP 104 (1890) VPS 177.3
Ehkki me ei tea aega, teame, et Jumala päev saabub jumalakartmatute jaoks ootamatult. Kui elu jookseb näiliselt oma muutumatut rada, kui inimesed on sukeldunud naudinguisse, ärisse, kauplemisse, rahaahnitsemisse, kui religioossed juhid teevad suuri sõnu progressist ja valgustatusest ning uinutavad inimesi väärjulgeolekutundega - siis, otsekui varas keskööl valvamata majja, saabub hukatus hoolimatute ja jumalakartmatute jaoks, „ja nad ei pääse mitte” [1. Tessalooniklastele 5:3]. - GC 38 (1911) VPS 177.4