PEATÜKK 2—TAGAKIUSAMINE ESIMESTEL SAJANDITEL

Kui Jeesus kõneles jüngritele Jeruusalemma saatusest ja Tema teise tulemisega seonduvatest sündmustest, märkis Ta ära ka need olukorrad, mis pidid tabama Jumala rahvast nimetatud kahe suure sündmuse vahelisel perioodil. Kristuse tulek toob pääste Jumala rahvale, Õlimäelt nägi Jeesuse jumalik pilk torme, mis olid valmis sööstma apostelliku koguduse peale. Ajas veel kaugemale ette vaadates nägi Tema silm laastavat raju. mille raev oli suunatud Tema järelkäijate vastu. Nappide, kuid paljutähendavate sõnadega kirjeldas Jeesus seda, kuidas selle maailma vägevad kohtlevad Jumala kogudust (Matt. 24,9.21.22). Kristuse järelkäijatel tuli astuda samasugust alanduse, teotuse ja kannatuse rada, mida käis nende Meister. Vaenulikkus, millega koheldi maailma Lunastajat, pidi saama osaks kõigile, kes usuvad Tema nimesse.SV 26.1

Varajase koguduse ajalugu tunnistas Päästja sõnade täitumisest. Maa ja sügavuse võimud astusid Kristuse vastu. Pimeduse vürst nägi, et evangeeliumi võidu korral kistakse maha tema paganlikud templid ja altarid. Seepärast koondas ta oma jõud kristluse hävitamiseks. Puhkes tagakiusamine. Kristlastelt võeti ära nende vara ja nad aeti välja kodudest. Nad talusid “palju kannatamiste võitlust” (Heebr. 10,32). Nad “said kogeda pilget ja rooska, peale selle ahelaid ja vangitorni” (Heebr. 11,36). Suured hulgad pitseerisid oma tunnistuse verega. Ülikuid ja orje, rikkaid ja vaeseid, õpetatuid ja harimatuid tapeti ühtviisi armutult.SV 26.2

Tagakiusamised, mis algasid keiser Nero valitsuse ajal li- gikaudu siis, kui Paulus märtrisurma suri, jätkusid suurema või väiksema ägedusega sajandeid. Kristlasi süüdistati kõige kohutavamates kuritegudes ja peeti suurte õnnetuste — nälja, katku ja maavärisemise — põhjustajaks. Kuna nad langesid üldise põlguse ja kahtlustuse alla, olid äraandjad valmis tasu eest kergesti valet tunnistama. Kristlased tembeldati mässajateks, religiooni vaenlasteks ja ühiskonna paheks. Paljud neist heideti kiskjate ette või põletati elavalt amfiteatrites. Mõned löödi risti, teised kaeti metsloomide nahkadega ja tõugati areenile koertele lõhki kiskuda. Kristlaste piinad said pidustuste peamiseks meelelahutuseks. Suured rahvahulgad nautisid veriseid vaatepilte ning tervitasid märtrite surmavalu naeru ja aplausiga.SV 26.3

Kristuse järelkäijaid jälitati otsekui röövloomi. Nad olid sunnitud pugema tühjadesse ja üksildastesse paikadesse. “Puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad, kellede väärt maailm ei olnud. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes” (Heebr. 11,37.38). Tuhandetele pakkusid varju katakombid. Pealinna suurte ehituste tarvis hangiti materjali maa-alustest kaevandustest. Nii olid Rooma linna alla kaljudesse moodustunud pikad käigud. Pimedate tunnelite keerukas võrgustik ulatus mitmeid kilomeetreid väljaspoole linnamüüri. Nendes maa-alustes pelgupaikades leidsid Kristuse kahtlusalused ja pagendatud järelkäijad endale kodu. Siia matsid nad ka oma surnud. Kui Eluandja äratab kord üles need, kes on võidelnud head usuvõitlemist, siis astuvad paljud märtrid välja Rooma pimedatest koobas-test.SV 27.1

Ka kõige ägedamatel vaenuaegadel hoidsid Jeesuse tunnistajad oma usu puhtana. Kuigi neilt oli võetud õigus inimese kombel elada, röövitud isegi päikesevalgus, ja kuigi nad olid sunnitud rajama endale kodu pimedasse, kuid sõbralikku maapõue, ei kaevelnud nad raskuste üle. Sõnadega, mis olid täis usku, kannatlikkust ja lootust julgustasid nad üksteist puuduses ja kannatustes. Kõigi maiste hüvede kaotus ei suutnud neid sundida lobuma oma usust Kristusesse. Katsumused ja tagakiusamised viisid neid veelgi lähemale tõotatud puhkusele ja tasule.SV 27.2

Juba vanal ajal olid Jumala sulased lasknud end tõe nimel pigem “piinata ega võtnud vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisteks” (Heebr. 11,35). Niiviisi toimisid ka paljud kristlased. Nad tuletasid meelde oma Õpetaja üleskutset olla rõõmsad siis, kui neid Kristuse pärast taga kiusatakse, sest nende palk taevas saab olema suur. Nad rõõmustasid, et neid arvati väärilisteks tõe eest kannatama. Praksuvate leekide keskelt tõusid üles võidulaulud. Vaadates usus taeva poole, nägid nad Kristust ja ingleid, kes neid sügava huviga jälgisid ja nende usukindluse üle rõõmu tundsid. Hääl Jumala troonilt julgustas neid: “Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!” (Ilm. 2,10).SV 27.3

Asjatud olid Saatana jõupingutused Kristuse kogudust vägivallaga hävitada. Suur võitlus, milles Jeesuse jüngrid oma elu andsid, ei lakanud, kui ustavad lipukandjad vahipostil langesid. Surm tähendas neile võitu. Jumala töölised tapeti, kuid Tema töö läks edasi. Evangeeliumi levik jätkus ja selle poolehoidjate arv kasvas pidevalt. Kristuse järelkäijad jõudsid aladele, mis olid ligipääsmatud isegi Rooma “pistrikele”. Üks kristlane, kes noomis paganlikke valitsejaid kristlaste tagakiusamise pärast, ütles: “Te võite meid tappa, piinata, hukka mõista... Teie ülekohus tõendab meie süütust. Teie kurjus ei too teile kasu.” “Mida rohkem te meid maha niidate, seda rohkem meid saab; kristlaste veri on seeme” (Tertullian “Apology” ptk. 50).SV 28.1

Tuhendeid vangistati ja tapeti, kuid nende asemele astusid uued. Need, kes surid märtrisurma, said tunnustuse Kristuselt. Nad olid võidelnud head usuvõitlemist; Kristuse teisel tulekul saavad nad aukrooni. Kannatused, mida kristlased talusid, tõid neid lähemale üksteisele ja oma Lunastajale. Elavate kristlaste eeskuju ja surmaminejate tunnistused andsid tõele niisuguse veenvuse, et seal, kus seda kõige vähem oodati, jätsid Saatana alamad tema teenimise ja tulid Kristuse lipu alla.SV 28.2

Seepärast kavandas Saatan nüüd edu tagamiseks teist teed. Ta heiskas oma lipu kristlikus koguduses. Ta teadis, et siis, kui Kristuse järelkäijad õnnestub pettusega suunata Jumalale sõnakuulmatuse teele, kaob nende tugevus, kindlus ja püsivus ning nad on talle kergeks saagiks.SV 28.3

Suur vaenlane püüdis kavalusega saavutada seda, mida tal ei õnnestunud teostada vägivallaga. Tagakiusamine lõppes. Saatan asendas verevalamise maise heaolu ja ilmaliku au hädaohtlike ahvatlustega. Ebajumalakummardajad võtsid kristlikust usust üht-teist omaks, kuid hülgasid ülejäänud olulise tähtsusega tõed. Nad kinnitasid, et on võtnud vastu Jeesuse kui Jumala Poja ning usu Tema surma ja ülestõusmisesse, kuid neil puudus patutundmine ja seega ka vajadus meeleparanduse ning südame uuenduse järele. Teinud niiviisi mõned omapoolsed järeleandmised, õhutasid nad kristlasi samuti toimima.SV 28.4

Kogudust ähvardas tõsine oht. Sellega võrreldes olid vangistus, tuleriidad, piinamised ja mõõk olnud õnnistused. Osa kristlasi jäid kindlaks oma usu põhimõtetele. Nad keeldusid igasugusest kompromissist. Teised olid mõnede põhimõtete loovutamise poolt ja kiitsid heaks ühinemise nendega, kes kristluse vaid osaliselt vastu olid võtnud. Nad väitsid, et koostöö võib aidata poolel teel olijail täielikult pöörduda. See aeg oli Kristuse ustavatele järelkäijatele rängaks ahastuseajaks. Teeseldud kristluse kuue all poetas Saatan end kavalasti kogudusse, et rikkuda usku ja kõrvaldada tõesõna.SV 29.1

Suurem osa kristlasi soostus viimaks mõõdupuud madaldama ja paganluse ning kristluse vahel sõlmiti liit. Kuigi ebajumalakummardajad tunnistasid end pöördunuiks ja ühinesid kirikuga, hoidsid nad endiselt kõvasti kinni ebajumalateenistusest. Ebajumalate kujud asendati lihtsalt Jeesuse ja Maarja ning pühakute kujudega. Ebajumalateenistuse “roiskunud haputaigen”, mis selliselt kogudusse toodi, alustas oma hävi-tavat toimet. Segased õpetused, ebausukombed ja paganlikud tseremooniad poogiti kristliku usu külge. Sedamööda, kuidas Jeesuse järelekäijad segunesid ebajumalakummardajatega, kaotas kristlik kogudus puhtuse ja jõu.SV 29.2

Alati on need, kes tunnistavad end kristlasteks, jagunenud kahte leeri. Sel ajal, kui ühed õpivad hoolikalt tundma Õnnistegija elu ja püüavad tõsiselt oma elu jumaliku Eeskujuga kooskõlastada, ei pööra teised selgetele ja praktilisse ellu puutuvatele tõdedele, mis neile vigu näitaksid, tähelepanu. Isegi parimail päevil ei koosnenud kogudus ainult õigetest, puhastest ja siiratest liikmetest. Päästja õpetas, et neid, kes naudivad pattu, ei tohi kogudusse võtta; küll aga võttis Ta ise vastu neid, keile iseloom on rikutud. Ta andis neile niiviisi võimaluse kuulda Tema õpetusi ja näha Tema eeskuju, et selle varal oma vigu tunda ja neid parandada. Kaheteistkümne jüngri hulgas oli samuti reetur. Juudas võeti jüngriks hoolimata tema iseloomu vigadest, lootuses, et ta Kristuse õpetuse ja eeskuju kaudu õpib tundma õiget iseloomu, hakkab nägema oma vigu, parandab meelt ja jumaliku armu abiga puhastab oma hinge “tõe sõnakuulmises”. Ent Juudas ei kõndinud selles valguses, mis nii armulikult tema teele paistis. Pidev patu hellitamine andis Saatanale võimaluse teda veelgi enam kiusata. Tema halvad iseloomuomadused ko- gusid jõudu. Juudas lubas eneses valitseda pimedusel. Ta vihastas, kui tema vigu noomiti ja niiviisi toimides laskis ta end tasapisi juhtida teele, mis viis Õpetaja reetmiseni. Sama-moodi vihkavad kõik, kes jumalakartlikkuse katte all kurja armastavad, õigeid, kes nende patuse eluviisi taunimisega nende rahu rikuvad. Kui avaneb soodne võimalus, reedavad nad Juuda kombel need, kes neile head soovisid.SV 29.3

Apostlite ajal oli koguduses ka selliseid inimesi, kes tunnistasid end jumalakartlikeks, kuid südames hellitasid pattu. Ananiase ja Safiira petlikkus ilmnes soovis jätta mulje, nagu andnuksid nad Jumala töö kasutusse kogu raha, kuigi osa jäeti endale. Tõe Vaim ilmutas apostlitele teesklejate tõelise meelsuse ja Jumala karistuse kaudu vabastati kogudus sel-lest häbiplekist. Selline ilmne tõend Kristuse kõikenägeva Vaimu olemasolust hirmutas kogudusse astunud silmakirjatsejaid ja üleastujaid. Nad ei julgenud jääda kauaks nende hulka, kes olid eluviisi ja meelelaadi poolest Kristuse tõelised esindajad. Ajal, mil kristlasi tabasid katsumused ja tagakiusamised, soovisid Kristuse jüngriks saada ainult need, kes olid tõe pärast valmis kõigeks. Sellepärast jäi kogudus tagakiusamiste ajal võrdlemisi puhtaks. Niipea aga, kui vaen lakkas, ühines kogudusega neid, kes ei olnud lõpuni siirad ja pühendunud. Tee Saatana kannakinnitamiseks oli avatud.SV 30.1

Valguse Vürstil ja pimeduse vürstil ei ole midagi ühist. Samuti ei saa nende järelkäijate vahel olla midagi ühist. Kui kristlased nõustusid ühinema nendega, kes ütlesid paganlusest lahti ainult pooleldi, astusid nad teele, mis viis nad tõest üha kaugemale. Saatan juubeldas. Tal õnnestus petta nii paljusid Kristuse järelkäijaid. Viivitamata suurendas ta mõjuvõimu kompromissile läinute üle ja õhutas neid Jumalale ikkagi ustavaks jäänud kaaskristlasi vaenama. Kõige paremini oskasid usule vastu töötada just need, kes kunagi ise selle toetajad olid olnud. Langenud kristlased asusid koos oma poolpaganlike kaaslastega ründama Kristuse õpetuse kõige tähtsamaid tõdesid.SV 30.2

Need, kes tahtsid jääda ustavaks, pidid meeleheitlikult võitlema, et kindlaks jääda olukorras, kus ülekohus imbus preestrirüü katte all kogudusse. Piiblit ei peetud enam usu ainsaks juhtnööriks, õpetus usuvabadusest tembeldati ketserluseks ja selle kaitsjaid kiusati taga.SV 30.3

Pärast pikka ja ägedat võitlust otsustasid vähesed ustavad katkestada ühenduse langenud kirikuga, kuna kirik keeldus loobumast valeõpetustest ja ebajumalateenistusest. Nad mõistsid, et eraldumine oli hädavajalik, kuid nad tahtsid jääda Jumala Sõnale kuulekaiks. Nad ei võinud enam kauem taluda eksiõpetusi, mis ohustasid nende endist usku ja selle kaudu ka nende laste ja lastelaste oma. Rahu ja üksmeele saavutamiseks olid nad valmis tegema järeleandmisi sinnamaani, mis oli kooskõlas Jumala seadusega, kuid isegi rahu nimel ei saanud nad ohverdada põhimõtteid. Kui üksmeelt ei olnud võimalik saavutada teistmoodi, kui ainult tõest ja õiglusest taganemisega, siis oli parem juba lahkuminek või isegi võitlus.SV 30.4

Nii koguduse kui maailma jaoks on tarvis, et Jumala rahva südames elustuksid taas need põhimõtted, millest juhindusid omaaja ustavad inimesed. Rahutukstegev ükskõiksus valitseb õpetuste suhtes, mis moodustavad kristliku usu tugisambad. Süveneb arvamus, et need ei omagi olulist tähtsust. Sellist usulist mandumist soodustab Saatan. Tuhanded, kes end kaasajal Kristuse järelkäijateks tunnistavad, võtavad meeleldi omaks valeõpetused ja hukutavad pettekujutlused, mille vastu möödunud aegade ustavad Jumala lapsed oma elu kaalule pannes võitlesid.SV 31.1

Esimesed kristlased olid tõesti Jumala omandrahvas. Nende laitmatu elu ja vankumatu usk häiris alalise etteheitena silmakirjatsejate ja patustajate rahu. Olgugi, et neid oli vähe, et nad olid ilma varanduseta, seltskondliku positsioonita ja tiitliteta, olid tõekandjad ikkagi hirmuks patustajaile kõikjal, kus nende õpetust ja iseloomu tunti. Seepärast vihkasid üleastujad neid samuti nagu Kain Aabelit. Samal põhjusel, miks Kain tappis Aabeli, tapsid Jumala rahvast need, kes tahtsid vabaneda Jumala Vaimu mõjust. Samal põhjusel hülgasid juudid Õnnistegija ja lõid Ta risti. Tema iseloomu puhtus ja pühadus oli alaliseks etteheiteks nende omakasupüüdlikkusele ja kõlbelisele laostumisele. Kristuse päevist tänaseni on Tema ustavad järelkäijad äratanud vihkamist ja vastuseisu neis, kes patuteed armastavad ja sellel käivad.SV 31.2

Kuidas võib siis avangeeliumi nimetada rahukuulutuseks? Kui Jesaja kuulutas ette Messia sündi, nimetas ta Teda “Rahuvürstiks”. Kui inglid kuulutasid karjastele, et Kristus on sündinud, laulsid nad Petlemma väljade kohal: “Au olgu Jumalale kõrgel ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” (Luuka 2,14). Näib, nagu oleksid need ettekuulutused vastuolus Kristuse sõnadega: “Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!” (Matt. 10,34). Õigesti mõistetuna on mõlemad väited täielikus kooskõlas. Evangeelium on rahukuulutus. Kristlus on süsteem, mis, kui see vastu võetakse ja seda järgitakse, toob rahu, üksmeele ja õnne tervesse maailma. Kristuse usk ühendab südamlikus vendluses kõiki, kes selle õpetused omaks võtavad. Jeesuse ülesanne oli lepitada inimesed Jumalaga ja selle kaudu inimesed üksteisega. Maailm on aga suures ulatuses Saatana, Kristuse kibedaima vaenlase, mõju all. Evangeelium esitab põhimõtteid, mis on täielikus vastuolus Saatana juhtimise all olevate inimeste soovidega ning tekitab neis mässumeele. Nad vihkavad puhtust, mis paljastab ja taunib nende patte. Seetõttu vaenavad ja hävitavad nad neid, kes Jumala pühi ja õigeid nõudmisi esitavad. Kuna Jumala Sõna aulised tõed kutsuvad esile vih-kamist ja võitlust, nimetatakse evangeeliumi ka mõõgaks.SV 31.3

Salapärane jumalik juhtimine, mis lubab õigetel kannatada tagakiusamisi õelate käe läbi, on viinud paljusid usus nõrku suurde segadusse. Mõned on isegi valmis loobuma usaldusest Jumalasse, selle pärast, et Ta lubab kõige alatumatel inimestel elus hästi edasi jõuda — ning vaevata ja piinata halastamatult inimkonna parimaid ja puhtamaid esindajaid. Küsitakse, kuidas võib Jumal, kes on õiglane ja armuline ja võimu poolest piiramatu, sellist ülekohut ja rõhumist lubada. See on küsimus, millega meil ei tule tegelda. Jumal on andnud meile oma armastuse kohta rikkalikud tõendid. Meie ei tohi kahelda Tema headuses, sellepärast, et me ei suuda mõista Tema jumalikku juhtimist. Nähes ette kahtlusi, mis võisid tõusta Tema jüngrite hinges katsumuste ja pimeduse aegadel, ütles Päästja neile: “Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: “Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga”” (Joh. 15,20). Jeesus kannatab meie pärast rohkem kui ükski Tema järelkäija õelate kurjuse läbi kannatada võib. Need, kes peavad taluma piina ja märtrisurma, kogevad lihtsalt seda, mida Jumala Poegki.SV 32.1

“Issand ei viivita tõotust täitmast” (2. Peetr. 3,9). Ta ei unusta ega jäta oma lapsi. Jumal lubab õelatel paljastada oma tõelise olemuse selleks, et kõigil oleks mõistetav selge vahe. Õiged viib ta läbi sulatusahju aga selleks, et nad saaksid puhtaks ja nende eeskuju veenaks teisi usu ja jumalakartuse tõelises olemuses ning nende järjekindlus mõistaks hukka jumalakartmatud ja uskmatud.SV 32.2

Jumal lubab õelatel hästi elada ja ka oma vaenulikkust Te- ma vastu demonstreerida, et siis, kui nad on täitnud oma kurjuse mõõdu, avalduks Jumala õiglus ja armulikkus. Kiiresti läheneb kurjuse lõpliku kaotamise päev, päev, mil kõik, kes on pidevalt Jumala käsust üle astunud, ja Tema rahvast vaevanud, saavad oma tegudele vastava palga. See on päev, mil iga julm ja ebaõiglane tegu tasutakse nii, nagu oleks see tehtud Kristusele enesele.SV 32.3

Tegelikult peaks üks palju tähtsam küsimus haarama tänapäeva kirikute tähelepanu. Apostel Paulus väidab, et kõiki, “kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Tim. 3,12). Millest see tuleneb, et tagakiusamine on suurel määral vaibunud? Ainus põhjus on selles, et kirik on kohandunud maailma nõuetega ega kutsu seepärast esile vastuseisu. Tänapäeva religioonil ei ole enam sellist puhtust ja pühadust, mis iseloomustas kristlaste usku Kristuse ja apostlite päevil. Sellepärast ongi nii palju kompromisse patuga; sellepärast suhtutakse Jumala Sõna suurtesse tõdedesse nii ükskõikselt. Koguduses on väga vähe elavat jumalakartust ja see on põhjuseks, miks religioon on maailmas näiliselt populaarne. Las toimuda algkoguduse usu ja väe taaselustumine, ja kohe virgub ka tagakiusamisvaim ning lööb lõkkele vaenulõõm.SV 33.1