PEATÜKK 19—VÄLGUS LÄBI PIMEDUSE

Kõik suured usupuhastused või usulised liikumised, mille kaudu Jumal jätkab sajandist sajandisse oma töö edasiviimist siin maa peal, on olnud tähelepanuväärselt sarnast” joontega. Need põhimõtted, mille järgi Jumal inimesi kohtleb, on alati samad. Käesoleva aja tähtsatel liikumistel on paralleelid minevikus, ja seega on koguduse varasemate aegade kogemustel suur õpetlik väärtus meie jaoks.SV 256.1

Piiblis õpetatakse väga selgesti tõde, et Jumal juhib Püha Vaimu kaudu erilisel viisil oma sulaseid suurtes liikumistes, mis viivad samm-sammult edasi päästmistööd. Inimesed, keda Jumal oma armukuulutuse eesmärkide teostamiseks kasutab, on tööriistad Tema käes. Igaühel on teha oma osa. Igaühele annab Jumal valgust nii palju, kui tal on vaja oma aja jaoks — nii palju, kui palju on tarvis, et ta võiks teostada töö, mille Jumal tema osaks on määranud. Kuid mitte ükski inimene, ükskõik, kui suuresti Jumala poolt õnnistatud, pole suutnud täielikult mõista suurt lunastusplaani ega isegi õigesti hinnata Jumala eesmärki tema oma aja jaoks. Inimesed ei mõista täiesti seda, mida tahab Jumal korda saata selle töö kaudu, mille Tema on neile teha andnud. Nad ei mõista selle kuulutuse iga osa, mida nad Tema nimel kuulutavad.SV 256.2

“Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?” “Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!” “Mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane, kes algusest kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud.” Iiobi 11, 7; Jes. 55, 8, 9; 46, 9. 10.SV 256.3

Isegi prohvetid, kellele sai osaks Vaimu eriline valgustus, ei mõistnud nende ilmutuste täit tähendust, mida nad vahendasid. Ettekuulutuste tähendus pidi avanema ajastute jooksul, sedamööda, kuidas Jumala rahvas vajas neis sisalduvaid õpetusi.SV 256.4

Peetrus kirjutas lunastuse kohta, mis esitas evangeeliumi “Seda õndsust on uurinud ja juurelnud prohvetid, kes on ennustanud teile määratud armust, juureldes seda, mis ja millise aja kohta teateid andis Kristuse Vaim nende sees, kui ta ette ilmutas Kristust tabavaid kannatusi ja neile järg- nevaid austusi. Neile ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile oli kasuks see.” 1. Peetr. 1, 10-12.SV 256.5

Kuigi prohvetitele ei antud lõpuni mõista neile ilmutatud asju, püüdsid nad tõsiselt omandada kogu seda valgust, mic'.a Jumal soovis neile anda. Näd uurisid ja juurdlesid pingsalt, millise aja kohta andis teateid Kristuse Vaim nende sees. Milline õpetus kristliku ajastu Jumala rahva jaoks, kelle tarvis need prohvetikuulutused kord Tema sulastele anti! “Neile ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile oli kasuks see,” mis nüüd nende kaudu on kuulutatud. Hinnakem Jumala pühi mehi, kes tollal uurisid ja juurdlesid ilmutuste üle, mis anti nende kaudu põlvkondade jaoks, kes polnud kaugeltki veel sündinud! Võrrelge nende püha innukust hilisemate aegade soodsamates tingimustes elavate inimeste ükskõiksuse ja muretusega jumaliku anni suhtes. Milline etteheide mugavale maailma armastavale ükskõiksusele, mis on valmis möönma, et prohvetikuulutusi pole võimalik mõista!SV 257.1

Kuigi inimese piiratud mõistus ei suuda tungida Lõpmatu nõupidamistesse ega mõista täielikult Tema eesmärki, mõisteatakse selgetki taevalist sõnumit sageli nii ähmaselt sellepärast, et inimesed suhtuvad sellesse kas mingi eelarvamusega või hoolimatult. Sageli on üldkehtivad arusaamad — inimlikud seisukohad, inimeste poolt loodud traditsioonid ja valeõpetused varjutanud ka Jumala sulaste mõistuse niivõrd, et nad suudavad ainult osaliselt mõista suuri asju, mida Jumal on oma Sõnas ilmutanud. Samasugune lugu oli Kristuse jüngritega isegi tollal, kui Päästja oli avalikult nende juures. Nad olid niivõrd kinni üldiselt tunnustatud arusaama küljes, et Messias tuleb maise valitsejana, kes ühendab Iisraeli ülemaailmse impeeriumi troonile. Seetõttu ei suutnud nad mõista Tema kannatusi ja surma puudutavaid sõnu.SV 257.2

Kristus ise oli saatnud nad välja kuulutusega: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” Mark. 1, 15. See kuulutus põhines Taanieli raamatu 9. peatüki prohvetikuulutusel. Kuuskümmend üheksa aastanädalat pidid ingli seletuse järgi ulatuma “võitud vürstini”. Jüngrid ootasid suurte lootuste ja rõõmuga aega, mil Messias rajab kuningriigi Jeruusalemmas ja võtab kogu maailma oma võimu alla.SV 257.3

Jüngrid kuulutasid kuulutust, mille Issand oli neile andnud, kuigi nad ise mõistsid selle tähendust vääriti. Hoolimata sellest, et nende kuulutus põhines Taan. 9. 25, ei mõist- nud nad sama peatüki järgmise salmi viidet sellele, et Messias surmatakse. Lapsepõlvest alates olid nad harjunud kuulma maisest riigist ning aastaid hellitatud ettekujutused tu-mestasid nende arusaamise niivõrd, et nad ei mõistnud prohvetikuulutuse erinevaid osi ja Kristuse ütlusi.SV 257.4

Kohustuse esitada Juuda rahvale armukutset, nad täitsid; kuid just siis, kui nende meelest pidi Issand Taaveti troonile tõusma, näigid nad hoopis seda, kuidas Teda kui kurjategijat kinni võeti, piitsutati, mõnitati, hukka mõisteti ja Kolgata ristile naelutati. Milline meeleheide ja ahastus ahistas jüngrite südant nendel päevadel, mil nende Issand lamas hauas!SV 258.1

Kristus ilmus täpselt ajal ja prohvetikuulutuses ennustatud viisil. Pühakirja tõendid olid Tema elu ja töö suhtes üksikasjalikult täitunud. Ta oli kuulutanud päästekuulutust ja “Tema Sõnal oli olnud vägi”. Tema kuulajad olid südamepõhjas mõistnud, et see kuulutus pärines taevast. Jumala Sõna ja Vaim tõestasid Jeesuse jumalikku algupära.SV 258.2

Jüngreid oli sidunud oma armastatud Õpetajaga suur vastastikune kiindumus, — ometi olid nad teadmatuses ja kahtlustustes. Isegi ahastushetkel ei meenunud neile Kristuse ütlused Tema kannatuste ja surma kohta. Kas siis, kui Naatsareti Jeesus oleks olnud tõeline Messias, oleks neid tabanud selline mure ja pettumus? See oli küsimus, mis piinas neid hingamispäeva lootusetute tundide jooksul — ajal, mii Päästja lamas hauakambris; tundide jooksul, mis jäid Tema surma ja ülestõusmise vahele.SV 258.3

Kuigi mureöö oli Jeesuse järelkäijate jaoks pime, polnud nad siiski üksi. Prohvet ütleb: “Kui ma istun pimeduses, siis on Jehoova mulle valguseks! ... Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust!” “Siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus!” Jumal on öelnud: “Pimeduses tõuseb õiglastele valgus!” “Ma juhin pimedaid teele, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu,” “ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks! Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata!” Miika 7, 8. 9; Laul 139, 12; 112, 4; Jes 42, 16.SV 258.4

Kuulutus, mida jüngrid olid kuulutanud Issanda nimel, oli üksikasjadeni õige, ja sündmused, millele see osutas, toimusid nende endi silme all. “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal” oli olnud nende kuulutus. Kui “aeg” oli lõppenud — kuuskümmend üheksa aastanädalat Taanieli raamatu 9. peatükist, mis pidi ulatuma Messiani, “Võitusi” oli Kristus saanud võitud Püha Vaimuga päeval, mil Johannes Ta Jordanis ristis. “Jumala riik”, mille lähedust nad kuulutanud olid, rajati Kristuse surmaga. See kuningriik ei olnud maine impeerium nii, nagu neid oli lapsest peale uskuma õpetatud. Ka ei olnud siin tegemist selle tulevase igavese kuningriigiga, mis rajatakse siis, kui “kunigriik ning valitsus ja võim kunigriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale”; see igavene kuningriik, milles “kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma”. Taan. 7, 27. Väljendiga “Jumala riik” osutatakse Piiblis nii armukui auriigile. Armuriigist kirjutab Paulus kirjas heebrealastele. Pärast seda, kui apostel on osutanud Kristusele, hellasüdamelisele eestkostjale, kellel on “kaastundumst meie nõtrustega”, ütleb ta: “Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu.” Heebr. 4, 15. 16. Armujärg esitab armuriiki, sest siis, kui on olemas troon, peab olema ka kuningriik. Paljudes tähendamissõnades tarvitab Kristus väljendit “taevariik” ka sel juhul, kui ta osutab jumalikule armutööle inimsüdame juures.SV 258.5

Autroon esitab auriiki ja selle riigi kohta ütleb Päästja: “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele, ja siis kogutakse tema ette kõik rahvas.” Matt. 25. 31. 32. See on tulevane kuningriik. Seda ei rajata enne Kristuse teist tulekut.SV 259.1

Armuriik rajati kohe pärast inimese langemist, kui hakkas kehtima plaan pattulangenud inimsoo lunastamiseks. Tol korral oli see olemas Jumala kavatsuse ja Tema tõotusena. Usu kaudu võisid inimesed saada selle alamaiks. Ja ometi ei rajatud seda tegelikult enne, kui Kristuse surmaga. Isegi pärast seda, kui Päästja oli alustanud oma maist tööd, oleks ta võinud inimeste kangekaelsusest ja tänamatusest tüdinemise korral loobuda minemast Kolgatale. Ketsemanis värises kannatuste karikas Tema käes. Ta oleks võinud veel selgi ööl pühkida verehigi otsmikult ja jätta süüdlane inimsugu hukkuma oma pattudesse. Oleks Ta seda teinud, poleks langenud inimeste jaoks olnud enam mingit lunastust. Kuid Päästja ei teinud seda, vaid hüüdis ristil surmaagoonias viimast jõudu kokku võttes: “See on lõpetatud.” Just siis jõustus lunastusplaan. Siis täideti see päästmise tõotus, mis anti meie esivanemaile Eedenis. Siis rajati armuriik, mis senini eksisteeris Jumala tõotuse kaudu.SV 259.2

Jüngrid olid vaadanud Kristuse surmale kui sündmusele, mis oli lõplikult hävitanud nende lootused; tegelikult aga kinnitas just see lootuse igaveseks. Samal ajal kui Kristuse ristisurm valmistas jüngritele karmi pettumuse, oli see parim tõend selle kohta, et nende usk oli olnud õige. Sündmus, mis oli toonud neile leina ja meeleheidet, avas lootuse ukse igale Aadama lapsele; sellele sündmusele rajanes kõigil ajastutel Jumalale ustavate inimeste lootus tulevasele elule ja igavesele õnnele.SV 260.1

Jumala armurikkad plaanid täitusid ka jüngrite eksituse kaudu. Kuigi jumalik arm ja Tema õpetuse vägi olid võitnud jüngrite südame, kuna Jeesus “rääkis nii, nagu ükski inimene polnud rääkinud”, oli nende armastus Jeesuse vastu siiski segatud inimliku uhkuse ja iseka auahnusega. Isegi paasatalle söömise toas sel pühalikul tunnil, mil Õpetaja oli peagi astumas Ketsemani varjudesse, tõusis nende seas “vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks”. Luuka 22, 24. Nad unistasid troonist, kroonist ja aust, kuid neid ootas ees häbi ja ahastus Ketsemani aias, kohtusaal ja Kolgata rist. Nende südameuhkus ja janu ilmaliku au järele hoidis neid nii visalt nende aja väärõpetuste kammitsais, et nad jätsid tähelepanuta Päästja sõnad, mis selgitasid Tema kuningriigi tõelist olemust ja osutasid Tema ahastusele ja surmale. Jüngrite eksitus viis nad raskesse, kuid vältimatusse kogemusse, mida Jumal lubas tulla neile puhastamiseks. Kuigi Jeesuse õpilased olid mõistnud valesti nende endi. poolt kuulutatud sõnumi tähendust, ja pettunud oma otsustes, olid nad siiski kuulutanud seda sõnumit, mida Jumal oli neile andnud, ja Issand tasus neile nende usu eest ning tunnustas nende kuulekust. Just nemad pidid rääkima kõigile rahvastele aulist evangeeliumi ülestõusnud Issandast. Kogemus, millel Jumal lubas neid läbi katsuda ja mis näis neile äärmiselt kibedana, pidi neid selleks tööks ette valmistama.SV 260.2

Pärast ülestõusmist ilmus Jeesus oma jüngritele Emmause teel ning “hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.” Luuka 24, 27. Jürgrite süda sai puudutatud. Süttis usk. Nad olid “sünnitatud jälle elavaks lootuseks” isegi enne, kui Jeesus end neile ilmutas. Ta soovis valgustada nende mõistust ja kinnitada nende usku” kindlasse prohvetlikku sõnasse”. Ta soovis, et tõde juurduks kindlalt nende südames, mitte lihtsalt sellepärast, et seda toetas Tema isiklik tun- nistus. vaid selleparast, et tõde kinnitasid kaheldamatud tõendid, mida esitasid käsuõpetuse sümbolid ja varjuteenistus ning Vana Testamendi prohvetikuulutused. Kristuse jä-relkäijad vajasid arukat usku, mitte ainult nende endi pärast, vaid maailma pärast, kellele nad pidid levitama kuulutust Kristusest. Kindla aluse rajamiseks suunas Jeesus oma järelkäijate mõtted esmalt “Moosese ja kõigi prohvetite” juurde. See oli ühtlasi ka ülestõusnud Päästja enda tunnistus Vana Testamendi Pühakirja väärtuse ja tähtsuse kohta. Oo, milline muutus toimus jüngrite südames, kui nad vaatlesid veel kord oma armastatud Issanda nägu! Luuka 24, 32. Nüüd olid nad leidnud Tema, “kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid”. Kahtlus, ahastus ja meeleheide andsid maad täielikule kindlusele ja kõikumatule usule. Pole mingi ime, et pärast Tema taevaminekut olid nad “alati pühakojas, kiites ja austades Jumalat!” Inimesed, kes olid kuulnud ainult Päästja häbistavast surmast, arvasid, et jüngrid on nüüd kurvad, segaduses ja lüüa saanud mehed, kuid vastu ootusi nägid nad nende näol võidurõõmu. Millise ettevalmistuse olid nad saanud eelolevaks tööks! Nad olid läbi teinud elu suurima katsumuse ja olid näinud, kuidas Jumala Sõna oli võidukalt tõdenenud ka siis, kui inimeste arvates oli kõik kadunud. Mis võis edaspidi heidutada nende usku või jahutada nende armastuse tulidust! Sügavaimas kurbuses oli neil “vägev julgustus”, lootus, m's oli kui “hings ankur, kindel ja tugev” Heebr. 6, 18. 19. Nad olid näinud Jumala tarkust ja väge ja olid “veendunud selles, et ei surm ega elu, et inglid ega vürstid, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu” või neid “lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Isandas!” “Aga selles kõiges,” ütlesid nad, “me saame täie võidu tema läbi, kes meid on armastanud!” Fooma 8, 38. 39. 37. “Aga Issanda sõna püsib igavesti.” 1. Peetr. 1, 25. Ja “kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel. kes meie eest palub.” Pooma 8, 34.SV 260.3

Issand ütleb: Mu rahvas ei jää igavesti häbisse!” Joel 2, 26, “Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.” Laul 30, 6. Kui jüngrid ülestõusmispäeval Päästjat kohtasld ja nende süda neis põles, kui nad kuulasid Tema sõnu ja vaatlesid Tema pead, käsi ja jalgu, mis olid haavatud nende pärast; kui Jeesus enne taevaminekut nad Betaaniasse viis ja käed õnnistamiseks üles tõstis ning neile käsu andis minna “kõike maailma” ja kuulutada evangeeliumi “kõigele loodule” kinnitusega: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures.” (Mark. 16, 15; Matt. 28, 20); kui nelipühipäeval tuli tõotatud Trööstija ja täitis neid väega ülalt ning tõi kindlusetunde taevasse läinud Issanda ligiolust, siis ei tõusnudki enam kõne alla mõte, kas vahetada Tema armuevangeeliumi kuulutamine, mis võis nõuda neilt suuri ohvreid ja lõppeda märtrisurmaga, kuid mille palgaks on Tema tulemisel antav “õiguse pärg”, sellise maise riigi au vastu, nagu nad jüngriks saades olid kujutlenud. Tema, “kes enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame”, oli andnud neile koos Tema kannatustest osasaamisega ka osa Tema rõõmust — rõõmust viia “palju lapsi ausse”, väljendamatust rõõmust, “määratu suurest ja rohkest igavesest aust”, millega võrreldes “see silmapilkne kerge viletsus” ei ole midagi, nagu tunnistas Paulus.SV 261.1

Jüngrite kogemus, kes kuulutasid “kuningriigi armuõpetust” Kristuse esimesel tulekul, cli mitmes suhtes sarnane nende kogemusega, kes kuulutasid sajandeid hiljem Tema teise tuleku kuulutust. Nii nagu jüngrid olid läinud välja kuulutusega: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal”, niisamuti kuulutasid Miller ja tema kaaslased, et pikim ja viimane Piiblis esitatud prohvitikuulutus, mis kõneles ajast, oli lõppemas, et kohtutnud oli tulemas ja igavene kuningriik rajatakse pea. Jüngrite kuulutus, mis puudutas aega, põhines Taan. 9. ptk. seitsmekümnel aastanädalal. Milleri ja tema kaaslaste poolt edasi antud kuulutus teatas Taan. 8, 14 esitatud 2300 päeva lõppemisest, millest seitsekümmend aastatanädalat moodustas ühe osa. Mõlemad kuulutused põhinesid sellesama suure prohvetliku perioodi erinevate osade täitumisel.SV 262.1

Nii nagu esimesed jüngrid, nii ei mõistnud ka William Miller ja tema kaaslased ise selle kuulutuse täit tähendust, millest nad kõnelesid. Eksitused, mida kogudus kaua oli tunnistanud, takistasid neid õigesti tõlgendamast prohvetikuulutuse võtmepunkti. Kuigi nad kuulutasid kuulutust, mida Jumal oli neile maailma jaoks edasi andmiseks avanud, pi-did nad läbi elama pettumuse selle tõttu, et nad mõistsid vääriti kuulutuse tähendust.SV 262.2

Seletades lõiku Taan. 8, 14: “Kaks tuhat kolmsada õhtuthommikut; siis saab pühamu puhastatud,” võttis Miller, nagu eespool mainitud, omaks üldtunnistatud vaate, et maa on pühamu. Ta uskus, et pühamu puhastamine esitas maa pu hastamist. tulega Issanda tulekul. Seepärast järeldas ta, et 2300 päeva lõpp märkis Kristuse teise tuleku aega. Tema eksitus tulenes niisiis sellest, et ta võttis omaks rahva seas levmud populaarse arusaama pühamust ja selle puhastamisest.SV 262.3

Iisraeli preestriteenistuse ajastu sümboolses süsteemis, mis oli Kristuse ohvri ja preestriameti “varikujutis”, oli pühamu puhastamine viimane teenistus, mida ülempreester iga-aastase teenistustsükli käigus teostas. See oli viimane osa lepitustöös, kõigi pattude kõrvaldamine Iisraelist. See pidi sümboliseerima seda viimast osa meie Ülempreestri teenistuses, mil Tema kõrvaldab ja kustutab oma rahva patud taevastest raamatutest. See teenistus sisaldab uurimistööd ehk eeluurimiskohut, mis toimub vahetult enne Kristuse tulemist taeva pilvedel suure väe ja auga; sest siis, kui Ta tuleb, on iga inimese kohtuasi otsustatud. Jeesus ütleb: “Mu palk on minuga tasuda igaühele nõnda, nagu tema tegu on.” Ilm. 22. 12. Sellest uurimiskohtust, mis viiakse läbi just enne Kristuse teist tulemist, kõneldaksegi esimese ingli kuulutuses. Ilm. 14, 7: “Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund.”SV 263.1

Need, kes kuulutasid seda hoiatuskuulutust, andsid edasi õiget kuulutust õigel ajal. Kui jüngrid kuulutasid: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal,” ning toetusid seejuures Taanieli 9. peatüki prohvetikuulutusele, ei märganud nad seda, et Messia surmast kõneldi samas kirjatekstis. Just samuti jutlustasid Miller ja tema kaaslased kuulutust, mis põhines Taan. 8, 14 ja Ilm. 14, 7, kuid ei märganud seejuures, et Ilm. 14. peatükis oli esitatud veel teisi kuulutusi, mida oli samuti vaja edasi anda enne Issanda tulekut. Nii nagu jüngrid omal ajal eksisid selle kuningriigi olemuse mõistmises, mis pidi rajatama seitsmekümne aastanädala lõpul, nii eksisid adventistid selle sündmuse mõistmises, mis pidi toimuma 2300 päeva lõpul. Mõlemal juhul pimestas mõistust populaarsete eksiõpetuste omaksvõtmine või õigemini nendest kinni hoidmine nii, et nad ei suutnud mõista tõde. Mõlemad kuulutajate grupid täitsid Jumala tahet sellega, et nad andsid edasi kuulutuse, mida Jumal soovis, et nad kuulutaksid; ja mõlemad pettusid oma ootustes selle pärast, et nad mõistsid vääriti kuulutust, mida nad ise kuulutasid.SV 263.2

Ometi saavutas Jumal oma eesmärgi, kui ta lubas kuulutada hoiatuskuulutust kohtutunni kohta just sellisena, nagu seda esitati. Suur päev oli tulemas ja fumalik ettenäge vus laskis asjadel minna nii, et inimesed pandi proovile kindla ajaga, selleks, et ilmutada neile nende südame mõtteid. Kuulutus oli mõeldud koguduse läbikatsumiseks ja pu-hastamiseks. Inimestele pidi saama selgeks, kas nad on kiindunud sellesse maailma või Kristusesse ja taevasse. Nad tunnistasid, et armastavad Päästjat, nüüd pidid nad tõestama oma armastust. Kas nad olid valmis loobuma oma maisetest lootustest ja taotlustest ning rõõmuga tervitama oma Issanda tulekut? Kuulutuse eesmärgiks, mille Jumal oma armus andis, oli anda inimestele võimalus mõista oma tõelist vaimulikku seisukorda ja äratada nad otsima Issandat meeleparanduses ja alanduses.SV 263.3

Kuigi pettumus oli kuulutuse vääriti mõistmise tagajärg, soovis Jumal nende lootuste purunemist kasutada ära nende kasuks. Sel viisil prooviti läbi need, kes tunnistasid, et nad uskusid hoiatuskuulutust. Kes olid valmis loobuma järelemõtlematult oma senisest kogemusest ja usaldusest Jumala Sõnasse? Kes püüavad palves ja hingealanduses aru saada sellest, milles nad prohvetikuulutuse mõistmises eksisid? Kelle usu ajendiks oli olnud hirm või hetkeline tundepuhang? Kes olid tegelikult ükskõiksed ja uskumatud? Suured hulgad tunnistasid, et nad armastasid Issanda ilmumist. Kelle usk oli aga valmis taluma ka pilget ja maailma etteheidet, viivitust ja pettumust? Kes olid valmis heitma ära tõed, mida Jumala Sõna nii selgelt tunnistas, seetõttu, et nad kohe ei mõistnud, miks Jumal neid selliselt kohtles?SV 264.1

See proov pidi ilmutama nende kindlameelsuse, kes tõelises usus olid järginud tõendeid, mida nad uskusid olevat Jumala Sõna ja Vaimu õpetuse. See pidi õpetama neile nii nagu ainult selline kogemus õpetada sai, kui ohtlik on vastu võtta inimeste teooriaid ja tõlgendusi selle asemel, et lasta Piiblil ennast ise tõlgendada. Tõelistele usklikele pidi see nõutus ja kurvastus, mis tulenes nende eksitusest, saama vajalikuks edasiminekuks. See pidi suunama neid prohvetliku sõna sügava uurimise juurde; õpetama hoolikamalt kaaluma oma usu alust ja hülgama kõike, mis ei rajanenud Pühakirjas väljendatud tõele, ükskõik, kui laialdaselt kristlik maailm seda siis tunnistaks.SV 264.2

Nende usklikega toimus sama, mis jüngritega. See, mis katsumusetunnil näis arusaamatuna, selgines hiljem. Kui nad oleksid tol hetkel mõistnud tulemust, milleni Issand tahtis neid viia, oleksid nad näinud, et Tema armastusväärsed plaanid olid kõiges nende suhtes täitunud, hoolimata ki bedast kogemusest, mis oli nende eksituse tulemus. Nad pidid selle õnnistusttoova läbielu kaudu õppima, et Issand on väga halastaja ja armuline,” et kõik Tema teed on arm ja tõde neile, “kes peavad ta lepingut ja mõtlevad tema kor-raldustele”. Laul 25. 10.SV 264.3