PEATÜKK 1—JERUUSALEMMA HÄVITAMINE

“Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd on see pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole tundnud oma armukutsumisaega!” (Luuka 19, 42-44).SV 9.2

Jeesus seisis Õlimäe harjal ja silmitses Jeruusalemma. Tema ees avanes kaunis ja rahulik vaade. Oli paasapüha aeg ning Jaakobi lapsed olid kõikidelt maadelt kogunenud Jeruusalemma, et pühitseda seda rahvuslikku püha. Keset aedu, viinamägesid ja haljaid nõlvu, mis olid üle külvatud palverändurite telkidega, kerkisid astmelised künkad, toredad lossid ja Iisraeli pealinna massiivsed kaitsevallid. Siioni tütar näis uhkelt ütlevat: “Ma istun kui kuninganna ja ei näe kurvastust”. Ta näis pidavat end sama armastatuks ja taeva poolt soosituks kui aastasadu varem, mil kuninglik laulja laulis: “Kaunisti tõuseb kõrgele kogu maa rõõm, Siioni mägi... suure Kuninga linn!” (Laul 48,3). Õlimäel seisja nägi templi suurepäraseid hooneid otsekui peo peal. Loojuva päikese kiired panid särama templi lumivalged marmormüürid ning helkisid kuldseil väravail ja tornidel. Seal seisis ilu täius”, juutide uhkus. Ükski iisraellane ei suutnud seda kõike vaadelda ilma imetluse ja rõõmuvärinata!SV 9.3

Jeesuse meeled olid vallatud aga hoopis teistsugustest mõtetest. “Kui ta lähemale jõudis ja linna nägi, nuttis ta tema pärast” (Luuka 19,41). Keset üldist rõõmu, mis saatis Tema võidukat saabumist, just neil päevil, kui palmioksad lehvisid ja rõõmsad hosiannad künkalt vastu kajasid ning tuhanded hääled Teda kuningaks kuulutasid, valdas maailma Lunastajat ootamatu, mõistatuslik kurbus. Tema, Jumala Poeg, Iisraeli tõotatud Messias, kelle võim oli võitnud surma ja toonud selle vangid hauast välja, vaias pisaraid, mitte hariliku kurbuse, vaid kibeda, lämmatava hingevalu pärast.SV 10.1

Jeesus ei nutnud enda pärast, kuigi Ta teadis hästi, kuhu Tema tee viis. Tema ees oli Ketsemani, läheneva hingevõitluse paik. Nähtav oli ka Lammastevärav. Juba sajandeid oli läbi selle värava viidud ohvriloomi ja see pidi avanema Temagi ees, kui Teda “tallena viiakse tappa” (Jes. 53,7). Kolgata, ristilöömise koht, polnud sealt kaugel. Rajale, mida mööda Kristusel peagi astuma tuli hakata, et oma elu patu eest ohvriks anda, pidi langema kohutav pimedus. Ometi ei tumestanud eelseisvad sündmused sel hetkel Jeesuse ennastsalgavat meelt. Ka mitte eelaimdus oma üliinimlikust ahastusest. Jeesus nuttis hukkumisele määratud tuhandete pärast Jeruusalemmas; nende pimeduse ja südamekõvaduse pärast, keda Ta oli tulnud õnnistama ja päästma.SV 10.2

Jeesuse pilgule avanes valitud rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu, täis Jumala erilist heatahtlikkust ja kaitsvat hoolitsust. Veidi eemal kõrgus Moria mägi, kus tõotuse poeg — ohver, kes ei tõrkunud vastu — oli lamanud seotuna altaril — sümbolina Jumala Poja ohvrist (1. Moos. 22,9). Sellel mäel kinnitati usuisale õnnistuse leping — auline tõotus Messiast (1. Moos. 22, 16-18). Sellel mäel olid Ornani rehealuselt taeva poole tõusnud ohvritule leegid hävitusingli mõõga kõrvale pööranud (1. Aja. 21) — sobiva võrdlusena Õnnistegija ohvrist ja vahetalitusest patuste heaks. Jumal oli austanud Jeruusalemma rohkem kui ühtki teist paika maa peal. Issand oli “valinud Siioni ja ihaldanud teda enesele eluasemeks” (Laul 132,13). Aastasadu olid pühad prohvetid selle linna tänavail hoiatuskuulutust kuulutanud. Jeruusa- lemma templis olid preestrid kõigutanud suitsutusrohupanne ja healõhnaline suits oli koos palvetega Jumala ette tõusnud. Igal päeval ohverdati seal tallede verd, mis osutas Jumala Tallele. Just seal oli Jehoova ilmutanud oma ligiolekut armu-aujärje kohal pilvekujulises aupaistuses. Sealsamas oli ka see paik, kuhu oli toetunud imepärane sümbol, maad ja taevast ühendav redel (1. Moos. 18,12; Joh. 1,51), mida mõõda Jumala inglid üles ja alla käisid ja mis avas inimestele tee kõige pühamasse paika. Kui Iisraeli rahvas oleks taevale ustavaks jäänud, oleks Jeruusalemm Jumala poolt valitud linnana igavesti püsinud (Jer. 17, 21-25). Kuid ärataganemine ja vastuhakk märgistasid selle soositud rahva ajalugu. Valitud rahvas oli taeva armule vastu pannud, oma eesõigusi kuritarvitanud ja soodsate võimaluste suhtes hoolimatu olnud.SV 10.3

Kuigi iisraellased “pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega” (2. Aja 36,16), oli Tema ennast neile siiski näidanud halastaja ja armulise Jumalana, pikameelsena ning rikkana heldusest ja tõest” (2. Moos. 34,6). Nende korduvast vastupanust hoolimata oli Tema arm neid ikka kutsunud. Ta oli neid armastanud hellemalt kui isa oma poega., läkitanud korduvalt nende juurde oma käskjalgu hoiatussõnumitega, sest ta tahtis säästa, “oma rahvast ja oma eluaset” (2. Aja 36,15). Kui kõik manitsused, palved ja noomitused olid jäänud tulemuseta, saatis Ta neile taeva suurima anni; tegelikult kinkis Jumal neile kogu taeva selles ühes Annis.SV 11.1

Jumala Poeg saadeti isiklikult paadunud linna veenma. Kristus oli see, kes oli toonud Iisraeli kui viinapuu Egiptusest välja (Laul 80,9). Tema käsi oli pillutanud paganad nende teelt. Ta oli neid istutanud “viljakale mäenõlvakule” (Jes 5,1). Tema kaitsev hool oli olnud nende ümber otsekui tara. Tema teenrid olid saadetud seda harima. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi”, hüüdis Ta, “mida ma olin jätnud tegemata?” (Jes. 5, 1-4). Kuigi see kandis ootustevastaselt heade kobarate asemel roiskunud kobaraid, lootis Ta ikka veel tõsiselt, et see kord ometi viljakaks osutub. Seepärast tuli Ta ise oma viinamäele, et seda, kui vähegi võimalik hävingust päästa. Ta kaevas oma viinapuu ümber, lõikas selle oksi ja hoolitses selle eest. Ta oli väsimatu oma jõupingutustes päästa viinapuu, mille Ta ise oli istutanud.SV 11.2

Kolm aastat oli valguse ja au Issand eriliselt tegutsenud oma rahva seas. Ta “käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse”. Ta paran-das murtud südameid, vabastas vange, andis pimedaile nägemise, pani jalutud käima ja kurdid kuulma, puhastas pidalitõbiseid, äratas üles surnuid ja kuulutas vaestele armuöpetust (Ap. t. 10,38; Luuka 4,18; Matt. 11,15). Kõigile inimklassidele võrdväärselt oli kõlanud tema armastav kutse: “Tuige minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Matt. 11,28).SV 12.1

Kuigi Jeesuse headusele vastati halvaga ja armastusele vihaga (Laul 109,5), oli Ta järjekindlalt jätkanud oma armastusteenistust. Kunagi polnud Ta lükanud tagasi neid, kes Tema armu otsisid. Kodutu rändurina, kelle igapäevaseks osaks oli teotus ja puudus, oli Ta elanud selleks, et teenida inimesi, kergendada nende häda ja paluda neid vastu võtta elu and. Armulained põrganud tagasi tõrksailt südameilt, veeresid nende poole uue võimsama, kaasa tundvama ja kirjeldamatu armastuse voona. Iisrael oli aga hüljanud oma parima Sõbra ja ainsa Aitaja. Tema armurikkaid manitsusi põlati, Tema nõuanded tõrjuti ja hoiatuste üle naerdi.SV 12.2

Lootuse ja andestuse aeg oli lõpule jõudmas. Jumala viha karikas, mille väljavalamist oli nii kaua edasi lükatud, oli peaaegu täis. Pilved, mida see rahvas ärataganemise ja vastuhaku aegadel oma pea kohale oli kogunud, näisid nüüd hirmuäratavalt süngeina, valmis süüdlaste peale paiskuma. Selle ainsa aga, kes neid ähvardavast saatusest päästa võis, olid nad ära põlanud, häbistanud ja hüljanud ning valmistusid Teda peagi risti lööma. Kristuse ohvrisurmaga Kolgatal pidi Iisraeli kui Jumala poolt soositud ja õnnistatud rahva aeg jõudma lõpule. Isegi ühe hinge kaotus on õnnetus, mis kaalub üles kõik maailma aarded. Kuid nüüd, kui Kristus vaatles Jeruusalemma, möödus Ta silme eest terve linna, kogu rahva saatus, selle linna, selle rahva oma, kes kord oli olnud Jumala valitud rahvas, Tema silmatera.SV 12.3

Prohvetid olid nutnud Iisraeli ärataganemise ja kohutava hävituse pärast, mille põhjustasid nende patud. Jeremia oli soovinud, et tema silmad oleksid pisarate allikad, et võida nutta päevad ja ööd oma rahva tütre mahalöõduid, Issanda karja, kes oli vangi viidud (Jer. 9,1.13.17). Milline võis olla aga Jeesuse valu, kelle prohvetlik pilk haaras mitte ainult aastaid, vaid ajastuid! Ta nägi hävitusinglit löögiks tõstetud mõõgaga linna kohal, mis nii kaua oli olnud Jehoova eluase- meks. Olimäe nõlvalt, samast paigast, kus hiljem seisis Titus ja tema armee, silmitses Jeesus oru vastasnõlva pühi õuesid ja sammaskäike ning pisaraist looritatud silmade ette kirkis kohutav vaatepilt. Ta nägi, kuidas ümber linnamüüride koondus vaenuvägi. Ta kuulis rünnakule asuvate väehulkade sammude kaja. Ta kuulis ümberpiiratud linnas leiva järele kisendavate emade ja laste kaebeid. Ta nägi selle linna püha ja kaunist tempilt, paleesid ja torne leekidemöllus ning hiljem vaid suitsevaid ahervaremeid.SV 12.4

Vaadates edasi tulevikku, nägi Jeesus lepingurahvast kõigisse maadesse laiali pillatuna otsekui laevariismed tühjal rannal. Selle rahva peale peatselt langevas karistuses nägi Ta esimest sõõmu vihakarikast, mille see rahvas lõplikus kohtus põhjani tühjendama peab. Jumalik kaastunne ja õrn armastus leidsid väljenduse kurbades sõnades: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud. Kui mitu korda olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla — ja teie ei ole tahtnud.” (Matt. 23,37). Oh oleksid sina, eelistatuim kõigist rahvastest, tundnud oma katseaega ja seda, mis sinu rahuks vajalik on! Ma olen hoidnud tagasi kohtuinglit, olen sind meeleparandusele kutsunud, kuid asjatult. Sa oled põlanud ja hüljanud Jumala sulaseid, Tema saadikuid ja prohveteid, kuid vähe veel — sa oled sedasama teinud oma Lunastajaga, Iisraeli Pühaga. Kui sind hävitatakse, siis on see üksnes su enese süü. “Teie ei taha tulla minu juurde, et te saaksite elu” (Joh. 5,40).SV 13.1

Kristus nägi Jeruusalemmas sümbolit maailmast, mis on mähkunud uskmatusse ja vastuhakku ning ruttab vastu Jumala õiglasele kohtule. Langenud inimkonna hädad, mis rõhusid Ta hinge, pigistasid Ta huulilt välja selle kibeda hüüde. Jeesus nägi patu jälgi inimeste viletsuse, pisarate ja verevalamiste kujul ning Tema südant liigutas piiritu kaastunne piinatute ja kannatajate vastu sellel maal. Ta igatses neid kõiki päästa, kuid isegi Tema käel ei olnud lubatud peatada inimlike hädade tulva. Vähesed tahtsid otsida oma ainsat Abiallikat. Ta oli valmis surema, et anda kõigile võimalus pääseda, kuid ainult vähesed tulid Tema juurde, et elu saada.SV 13.2

Taeva Majesteet pisarais! Igavese Jumala Poeg hingevaevas, ahastuse koorma all! Kogu taevas oli hämmastuses. See pih väljendab patu äärmist patusust ja näitab, kuivõrd raske ülesanne on isegi jumaliku väe jaoks kõrvaldada Jumala ka- sust üleastumise tagajärjed inimhingest. Vaadates ajas ettepoole, viimasele põlvkonnale, nägi Jeesus, et samasugune ärataganemine, mis tõi hävingu Jeruusalemmale, valitseb maailma. Juutide suurim patt oli Kristuse hülgamine. Kristliku maailma suurimaks patuks kujuneb Jumala käsu, Jumala taevast ja maad hõlmava valitsuse aluse hülgamine. Jehoova eeskirjad tühistatakse. Miljonid Saatana poolt aheldatud, patu vangid, kes on mõistetud kannatama teist surma, ei taha kuulda tõesõnu oma armuajal. Kohutav pimedus! Meeletu sõgedus!SV 13.3

Kaks päeva enne paasapüha, kui Kristus lahkus viimast korda templist, kus Ta oli paljastanud Juudi ülemate silmakirjalikkuse, läks Ta oma jüngritega jälle Õlimäele ja. istus koos nendega haljale mäenõlvale. Veel kord silmitses Ta linna müüre, torne ja paleesid. Veel kord peatus Tema pilk templil, mille pimestav hiilgus kroonis püha mäge nagu kaunis diadeem.SV 14.1

Juba tuhat aastat tagasi oli Laulja ülistanud Jumala poolehoidu Iisraeli suhtes, mis väljendus selles, et Ta tegi nende püha maja oma eluasemeks. “Saalemis on tema elamu ja tema eluase on Siionis!” (Laul 76,3). “Ent Juuda suguharu valis ta enesele, Siioni mäe, mida ta armastab. Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse” (Laul 18,68.69).SV 14.2

Esimene tempel oli ehitatud Iisraeli ajaloo hiilgeajal. Kuningas Taavet oli kogunud selle tarvis suurel hulgal kallihinnalisi varandusi, hoone projekti andis aga jumalik inspiratsioon (1. Aja 28,12.19). Ehitustöö oli lõpetanud Saalomon, Iisraeli targim valitseja. Valminud tempel oli suursuguseim hoone, mida maailm kunagi oli näinud. Siiski oli Issand teise templi kohta prohvet Haggai kaudu öelnud: “Selle viimase koja au peab suurem olema kui esimese koja au... Ja mina tahan panna kõik paganad värisema, et nemad tulevad selle juurde, keda kõik paganad igatsevad ja tahan selle koja täita auga, ütleb vägede Jehoova” (Haggai 2,9.7).SV 14.3

Pärast seda, kui Nebukadnetsar oli templi hävitanud, ehitas rahvas, kes inimeapikkusest vangipõlvest taas oma laastatud ja peaaegu tühjale kodumaale tagasi pöördus, selle uuesti üles. Seda umbes 500 aastat enne Kristuse sündimist. Tagasipöördunud rahva hulgas oli eakaid inimesi, kes olid näinud Saalomoni templi hiilgust. Nemad nutsid siis, kui uuele hoonele alus pandi, sest see oli kehvem kui eelmine. Prohvet kirjeldab mõjuvalt sel ajal valitsenud tundeid: “Kes on teie seast üle jäänud, kes seda koda näinud tema endises aus? Kuidas näete te nüüd seda? Eks see ole kui ei midagi teie meelest, selle esimese vastu?” (Haggai 2,3; Esra 3.12). Siis antigi tõotus, et selle viimase koja au pidi olema suurem esimese omast.SV 14.4

Teist templit ei saanud oma hiilguselt võrrelda esimesega, samuti ei olnud see pühitsetud selliste Jumala kohaloleku nähtavate märkidega, mis kuulusid esimese templi juurde. Selle templi sisseõnnistamisel ei toimunud mingisugust üleloomuliku väe avaldumist. Vastvalminud pühamut ei täitnud aupilv. Taevast ei langenud tuld, et süüdata altarile asetatud ohvrilooma. Kõige pühamas paigas keerubite vahel polnud näha Jumala auhiilgust; sealt puudus seaduselaegas, armuaujärg ja käsulauad. Taevast ei kostnud häält, mis oleks küsivatele preestritele teatanud Jumala tahet.SV 15.1

Aastasadu olid juudid püüdnud asjatult näidata, et prohvet Haggai kaudu antud Jumala tõotused olid täitunud, ent uhkus ja uskumatus pimestasid nende meeli nii, et nad ei mõistnud prohveti sõnade tõelist tähendust. Teist templit ei austanud Jehoova aupilv, vaid Jeesuse isiklik kohalviibimine, Tema ligidus, kelles elas Jumaluse täius ihulikult ning kes oli lihas avalikuks saanud Jumal. Kui Naatsareti Mees pühadel õuedel õpetas ja haigeid parandas, siis oligi See, keda kõik rahvad ootasid, oma templisse tulnud.SV 15.2

Kristuse kohalolekuga, ja ainult sellega, ületas teine tempel au poolest esimese. Iisrael oli aga keeldunud vastu võtmast taevast pakutud Andi. Koos alandliku Õpetajaga, kes sel päeval templi kullatud väravast välja astus, kadus pühakojast igaveseks ka Jumala au. Niiviisi täitusid juba Päästja sõnad: “Teie koda peab teile tühjaks jäetama” (Matt. 23,38).SV 15.3

Kristuse ettekuulutus templi mahakiskumise kohta oli täitnud jüngrid aukartuse ja imestusega ning nad soovisid Tema sõnade tähendust täielikumalt mõista. Eks oldud ju enam kui nelikümmend aastat kulutatud suuri summasid, palju tööd ja arhitektide osavust, et suurendada templi hiilgust. Heroodes Suur oli templi jaoks heldekäeliselt jaganud nii Rooma rikkusi kui juutide aardeid. Maailmariigi valitsejad isiklikult olid rikastanud seda oma annetustega. Templi tarvis olid Roomast kohale toodud massiivsed, lausa muinasjutuliste mõõtmetega valgest marmorist plokid. Neile juhtisidki jüngrid oma Õpetaja tähelepanu, öeldes: “Ennäe millised kivid ja millised hooned need on!” (Mark. 13,1).SV 15.4

Nende sõnade peale andis Jeesus pühaliku ja üllatava vastuse: “Tõesti ma ütlen teile, siin ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Mat. 24,2).SV 16.1

Jeruusalemma hävitamise seostasid jüngrid Kristuse tulekuga ajalikus aus, et istuda ülemaailmse kuningriigi troonile, karistada juute, kes polnud meelt parandanud ja vabastada nende rahvas Rooma ikkest. Jeesus oli neile rääkinud, et Ta tuleb kord tagasi. Seepärast mõtlesid nad nüüd, kui Jeesus kõneles Jeruusalemma tabavast karistusest, just sellisele tulekule. Kogunenud Õlimäel Jeesuse ümber, küsisid nad: “Ütle meile, millal see kõik sünnib ja mis on su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?” (Matt. 24,3).SV 16.2

Tulevik jäi jüngrite eest armulikult varjatuks. Kui nad oleksid tol ajal täielikult mõistnud kahte kohutavat tõsiasja — Päästja kannatusi ja surma ning nende pealinna ja templi hävitamist — oleks neid täitnud kohutav hirm. Kristus rääkis neile eelolevatest sündmustest laiemas plaanis; neist asjust, mis toimuvad enne ajastute lõppu. Tema sõnu ei mõistetud tookord täielikult, kuid nende tähendus pidi selguma siis, kui Jumala rahval selle arusaamise järele vajadus tekib. Kristuse poolt antud prohvetikuulutuse tähendus oli kahekordne: See kõneles Jeruusalemma hävitamisest, kuid esitas ühtlasi ka maailma ajaloo viimse suure päeva kohutavaid sündmusi.SV 16.3

Jeesus rääkis jüngritele nuhtlustest, mis pidid peagi ärataganenud Iisraeli tabama. Eriliselt rõhutas Ta õiglast karistust, mille nad Messia hülgamise ja risti löömisega esile kutsusid. Kohutavale lõpule pidid eelnema kindlad märgid, ent ikkagi pidi see tund saabuma ootamatult ja kiiresti. Jeesus hoiatas oma järelkäijaid: “Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel — kes seda loeb, see pangu tähele — siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele” (Matt. 24,15.16; Luuka 21,20.21). Kui paganliku Rooma lippe pidi nähtama lehvimas pühal pinnal, mõnesaja meetri kaugusel linna müürist, siis tuli Kristuse järelkäijatel linnast põgeneda, et pääseda. Kui see hoiatav märk ilmuma pidi, ei tohtinud ükski, kes tahtis pääseda, viivitada. Kogu Juudamaal ja Jeruusalemmas tuli kohe kuuletuda põgenemissignaalile. See, kes juhtus parajasti olema oma maja katusel, ei tohtinud minna alla majja, isegi mitte oma väärtuslikemate aarete järele. Neil, kes töötasid sel ajal põllul või viinamäel, ei olnud lubatud aega kulutada selleks, et minna üleriiete järele, mis olid päeva palavuse pärast seljast maha heidetud. Et üldine häving neid ei tabaks, ei tohtinud nad hetkegi viivitada.SV 16.4

Herodese valitsuse ajal oli Jeruusalemma suurejooneliselt kaunistatud ja tunduval määral ka kindlustatud. Lisaks looduslikult kaitstud asendile muudeti linn uute tornide, müüride ja kindlustuste rajamisega ilmselt võitmatuks. Seda, kes neil päevil julges avalikult ennustada selle linna hävitamist, peeti nii nagu omal ajal Noad hirmujuttude hullunud levitajaks. Kristus oli öelnud: “Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!” (Matt. 24,35). Jeruusalemm ale kuulutati karistust tema pattude pärast. Manitsustest hoolimata pitseeris linn kangekaelse uskmatusega oma saatuse.SV 17.1

Prohvet Miika kaudu teatas Issand: “Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on õige, kes ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga! Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest! Ometi toetuvad nad Jehoovale, öeldes: “Eks ole Jehoova meie keskel? Ei tule meile õnnetust!” (Miika 3, 9-11).SV 17.2

Need sõnad kirjeldavad tabavalt Jeruusalemma rikutud ja eneseõigeid elanikke. Samal ajal, kui nad väitsid end hoolega pidavat Jumala käsu nõudeid, eksisid nad tegelikult käsuõpetuse kõikide põhimõtete vastu. Nad vihkasid Kristust sellepärast, et Tema puhtus ja pühadus paljastas nende jumalakartmatuse. Nad süüdistasid Teda kõigis neid tabanud hädades. Kuigi nad teadsid, et Jeesus oli patuta, kinnitasid nad ometi, et Tema surm on vajalik nende kui rahvuse julgeoleku pärast. “Kui me ta nõnda jätame”, ütlesid juutide ülemad, “usuvad kõik temasse, siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” (Joh. 11,48). Nad arutlesid nii: Kui Kristus teelt kõrvaldada, oleks veel võimalik, et neist kord tugev ja üksmeelne rahvas saaks. Nad ühinesid oma ülempreestri otsusega: parem on, et üks inimene sureb, kui et kogu rahvas hukkub.SV 17.3

Selliselt ehitasid juutide ülemad üles “Siioni verega ja Jeruusalemma ülekohtuga” (Miika 3,10). Samal ajal, kui nad tapsid oma Päästja, kes noomis nende patte, pidasid nad en-did endastmõistetavalt Jumala poolt armastatud rahvaks ja lootsid, et Tema nad vaenlase käest päästab. “Teie pärast,” jätkas prohvet, “küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi metsaseks künkaks!” (Miika 3,12).SV 17.4

Möödus veel peaaegu nelikümmend aastat päevast, kui Jeesus oli kuulutanud ette Jeruumasemma rasket saatust. Kogu selle aja lükkas Jumal edasi kohtuotsuse täideviimist selle linna ja rahva üle. Imeline oli Jumala kannatlikkus evangeeliumi põlgajate ja Tema Poja mõrvarite suhtes. Tähendamissõna viljatust puust esitas kujukalt viisi, kuidas Jumal kohtles juuda rahvast. Juba oli antud käsk: “Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?” (Luuka 13,7), kuid jumalik arm säästis teda veel mõneks ajaks. Juutide seas oli veel. palju neid, kes ei teadnud midagi Kristuse olemusest ja tööst. Ka lapsed polnud saanud kasutada kõiki võimalusi või polnud veel võtnud vastu valgust, mille nende vanemad olid hüljanud. Jumal tahtis neid valgustada apostlite ja nende kaaslaste kuulutuse kaudu. Neile anti võimalus mõista, kuidas prohvetikuulutused olid täitunud mitte ainult Kristuse sündimises ja elus, vaid ka Tema surmas ja ülestõusmises. Lapsi ei mõistetud süüdi vanemate pattude pärast, kuid ka järeltulijad ise, mõistnud seda valgust, mis nende vanematele oli antud, hülgasid nende põlvkonnale antud suurema arusaamise, said nad oma vanemate pattude osalisteks ja täitsid oma kurjuse mõõdu.SV 18.1

Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes ainult kinnitas juute nende kangekaelsuses. Oma põlguse ja vaenulikkusega Jeesuse jüngrite vastu heitsid nad ära viimase armupakkumise ning kaotasid Jumala kaitse. Jumal ei piiranud enam kauem Saatana ja tema inglite võimu ning rahvas jäeti nende endi poolt valitud juhi kontrolli alla.SV 18.2

Juudid lükkasid põlglikult tagasi Kristuse armu, mis andnuks neile jõu võita kurjad ajed. Need võtsid nüüd võimust ja Saatan õhutas lõkkele kõige metsikumaid ja madalamaid kirgi. Inimesed ei allunud enam mõistusele, nad sõgestusid, aetuna ihadest ja pimedast raevust. Oma kurjuses muutusid nad saatanlikeks. Perekondades ja kogu rahva hulgas tervikuna lokkas umbusaldus, viha, põlgus, tüli, mäss, tapmine. Miski polnud enam püha. Sõbrad ja sugulased reetsid üksteist. Vanemad tapsid oma lapsi ja lapsed vanemaid. Rahva valitsejail ei jätkunud jõudu iseenesegi üle valitsemiseks. Oh-jeldamatud kired muutsid nad türannideks. Juudid olid kiitnud heaks valetunnistuse, et mõista surma süütu Jumala Poeg. Nüüd ohustasid valesüüdistused neid endid. Oma tegevusega olid nad juba ammu öelnud: “Jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!” (Jes. 30,11). Nüüd oli nende soov täitunud. Jumalakartus ei rikkunud enam nende rahu. Saatan oli rah- va eesotsas ja käsutas nii kõrgemaid tsiviilkui ka religioosseid juhte.SV 18.3

Vahetevahel ühinesid vastaserakonnad, et riisuda ja piinata oma õnnetuid ohvreid; mõne aja pärast aga tapsid jälle halastamatult üksteist. Nende kohutav tapahimu ei vaibunud isegi templi pühal pinnal. Altari ees kummardunud palvetajatele tungiti külmavereliselt kallale ja pühamu rüvetati tapetute laipadega. Meeletus sõgeduses ja Jumalat teotavas jultumuses teatasid selle põrgulise tegevuse õhutajad avalikult, et nad ei karda Jeruusalemma hävitamist, sest see on Jumala enda linn. Oma mõju veel kindlamaks maksmapanemiseks ostsid nad ära valeprohveteid ja käskisid neil kuulutada, et rahvas peab ootama vabastamist Jumala poolt. Niiviisi kuulutati isegi veel siis, kui Rooma leegionid juba templit piirasid. Kuni lõpuni sisendati rahvale usku, et Kõigekõrgem astub vahele ja hävitab vaenlase. Kuid Iisrael oli ülbelt loobunud jumalikust kaitsest ja nüüd oli abitu, Õnnetu Jeruusalemm! Lõhestatud sisemistest tülidest, tänavad värvunud elanike verega, kes surid oma suguvendade käe läbi, sel ajal, kui võõrad väed purustasid kindlustusi ja tapsid nende sõjamehi.SV 19.1

Kõik, mida Jeesus Jeruusalemma kohta oli ette öelnud, täitus täht-tähelt. Juudid said oma nahal tunda Jeesuse hoiatussõnades peitunud tõde: “Missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile: (Matt, 7,2).SV 19.2

Ilmusid märgid ja imed, mis ennustasid õnnetust ja hävingut. Kesköösel nähti üleloomulikku valgust templi ja altari kohal. Päikese loojangul joonistusid pilvedesse rünnakuks valmistuvad sõdurid ja sõjavankrid, Oösel templis teenivaid preestreid kohutasid salapärased hääled: maa värises ja kuuldus hulga rahva hüüd: “Lähme siit ära!” Keskööl avas nähtamatu käsi suure idapoolse värava, mis oli nii raske, et paarkümmend meest seda vaevalt liigutada suutsid. Värav oli suletud tohutu suurte rauast poomidega, mis omakorda olid sügavalt kinnitatud massiivsesse kivisillutisse (Milman “The History of the Jews” k. 13).SV 19.3

Seitse aastat kõndis Jeruusalemma tänavail mees, kes kuulutas linna peale tulevaid hädasid. Päeval ja öösel esitas ta poollauldes oma metsikut kaebelaulu: “Hääl idast, hääl läänest, hääl neljast tuulest, hääl Jeruusalemma ja templi vastu, hääl peigmehe ja pruudi vastu, hääl kogu rahva vastu!” (samas) See imelik mees vahistati, teda peksti, kuid tema huulilt ei tulnud ainustki kaebust. Solvamisele ja sõimu- le vastas ta ainult: “Häda, häda Jeruusalemmale!” Häda, häda selle elanikele!” Tema hoiatushüüd lakkas alles siis, kui ta tapeti linna vallutamisel, millest ta oli kõnelnud.SV 19.4

Jeruusalemma hävitamise ajal ei hukkunud ühtegi kristlast. Kristus oli jüngreid hoiatanud ja kõik, kes Tema sõnu uskusid, jälgisid tõotatud märke. “Aga kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud,” ütles Jeesus, “siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Jüdamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna!” (Luuka 21, 20-21).SV 20.1

Roomlased piirasid Cestiuse juhtimisel linna ümber, kuid just siis kui kõik näis olevat soodne viivitamatuks rünnakuks, loobusid nad ootamatult pealetungist. Ümberpiiratud, kes olid juba igasuguse lootuse kaotanud, kavatsesid just alla anda, kui Rooma väepealik äkki ilma vähimagi nähtava põhjuseta oma väed linna alt ära viis. Jumala armurikas hoolitsus oli juhtinud sündmusi oma rahva kasuks. Ootavatele kristlastele oli antud tõotatud märk ja nüüd kingiti kõigile soovijatele võimalus Kristuse käsu järgi toimides pääseda. Sündmusi juhiti nii, et roomlased ega juudid ei takistanud kristlaste põgenemist. Peale Cestiuse tagasitõmbumist sööstsid juudid Jeruusalemmast välja, järele taganenud vaenlasele. Kuna mõlemad väed olid ametis oma eesmärkidega, avanes kristlastel soodne võimalus linnast lahkuda. Kogu maa oli sel hetkel puhastatud vaenlastest, kes võinuks neid kinni pidada. Jeruusalemma piiramise eel olid juudid kogunenud lehtmajade püha pühitsemiseks pealinna. Nüüd oli kristlastel võimalik kogu maal takistamatult põgeneda. Viivitamatult pagesid nad kindlasse kohta — Pella linna Perea maal teiselpool Jordanit.SV 20.2

Juutide sõjajõud tungisid Cestiust jälitades tema järelvägedele kallale sellise raevuga, nagu kavatseksid neid täielikult hävitada. Roomlased taganesid suurte kaotustega. Juutide pool ei kandnud peaaegu üldse kaotusi. Juubeldades pöördusid nad koos sõjasaagiga Jeruusalemma tagasi. See näiv edu tõi neile tegelikult ainult halba, sest see õhutas nende kangekaelset vastupanu roomlastele ja tõi kirjeldamatu viletsuse hukkamõistetud linnale.SV 20.3

Jeruusalemm sattus kohutavasse olukorda siis, kui Titus mõne aja pärast uuesti linna ümber piiras. Rooma väed jõudsid linna alla paasapüha ajal, mil selle müüride vahele olid kogunenud miljonid juudid. Pealinna toiduvarud, mis kokkuhoidliku tarvitamise korral võinuks aastaid elanike va- jadusi rahuldada, olid selleks ajaks juba omavahel võitlevate parteide kadeduse ja kättemaksuhimu tõttu hävitatud ja nüüd tuli üle elada nälgimise kõiki koledusi. Uks mõõt nisu müüdi talendi eest. Näljapiinad olid nii tugevad, et paljud närisid vööde ja sandaalide nahka ning kilpide nahkkatteid. Paljud inimesed hiilisid öösel linnast välja, et korjata väljaspool linnamüüri metsikult kasvavaid taimi. Paljud neist langesid vaenlase kätte ja piinati surnuks. Teistelt, kes eluga tagasi tulid, rööviti tihti ära see, mida nad elu kaalule pannes olid kogunud. Võimukandjad tarvitasid kõige ebainimlikumaid piinamisviise, et alamailt välja pigistada needki viimased vähesed toidupalad, mis võisid olla ära peidetud. Selliste koledustega said sageli hakkama need, kes ise olid hästi toidetud, kuid kes tahtsid toiduaineid tuleviku tarbeks kokku kuhjata.SV 20.4

Tuhanded surid nälga ja katku kätte. Inimlikkus näis olevat kadunud. Mehed röövisid oma naisi ja naised mehi. Lapsi nähti kiskumas toitu oma hallipäiste vanemate suust. Prohveti küsimus: “Kas naine unustab oma lapsukese?” sai selle hukksmõistetud linna müüride vahel vastuse: “Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi; need olid neile roaks su rahva tütre hävingus!” (Jes. 49,15; Nutul. 4,10).SV 21.1

Veel kord tõdenes hoiatav, neljateistkümne sajandi eest antud prohvetikuulutus: “Su keskel olev õrn ja hellitatud naine, kes oma õrnuses ja hellitatuses ei ole katsunud jalataldagi maha panna, vaatab kurjalt mehele oma süles ja oma pojale ja oma tütrele... ja laste pärast, kelle ta sünnitab, sest ta tahab ise neid salaja süüa täielikus puuduses piiramisel ja kitsikuses, kui su vaenlane sind ahistab su väravais!” (5. Moos. 28,56.57).SV 21.2

Rooma juhid püüdsid juute hirmuga täita, et neid sel teel alistuma sundida. Vange, kes vastu hakkasid, peksti, piinati ja löödi linna müüride ees risti. Selliselt tapeti iga päev sadu inimesi. Selline jõledus kestis seni, kuni Joosafati org ja Kolgata rammiti nii tihedalt riste täis, et nende vahel sai vaevu liikuda. Niisugusel kohutaval moel langes rahva peale needus, mille nad Pilaatuse kohtujärje ees olid välja karjunud: “Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!” (Matt. 27,25).SV 21.3

Titus oleks meeleldi teinud lõpu sellele jubedusele ja säästnud Jeruusalemma täielikust hävingust. Nähes orgudes laipade hunnikuid, valdas teda jälestus. Võlutuna vaatles ta Õlimäelt suursugust templit. Ta keelas selle ainsatki kivi pu- rustada. Enne kindluse vallutamist pöördus Rooma väeülem Juuda juhtide poole tõsise üleskutsega anda alla, et ta ei peaks nende püha paika verega rüvetama, kuid juhul, kui nad siiski kavatsevad võidelda, tulgu nad välja mingisse teise paika. Sel viisil tahtsid roomlased säästa templi pühadust Josephus ise püüdis oma kaasmaalasi tungivalt veenda, et, nad alistuksid ja päästaksid niiviisi endid, oma linna ja ju-malakummardamise paiga. Tema sõnadele vastati kibedate sajatustega. Teda, nende viimast inimlikku vahetalitajat loobiti mõistatuslikkusele manitsemise eest viskeodadega. Juudid olid hüljanud Jumala Poja nõuded ja nüüd muutis noomitus ja palve neid veel otsusekindlamaks. Tituse jõupingutused säästa tempel jäid viljatuks. Keegi, kes oli temast suurem, oli öelnud, et sellele hoonele ei jäeta üht kivi teise pea-le.SV 21.4

Juuda juhtide sõge kangekaelsus ja ümberpiiratud linnas toimuvad hirmsad kuriteod äratasid roomlaste jälestust ja meelepaha. Lõpuks otsustas Titus templi tormijooksuga vallutada. Ometi käskis ta templit, kui võimalik, hävituse eest hoida, kuid tema käsust ei hoolitud. Ühel ööl, kui väepealik oli läinud oma telki magama, tungisid juudid templist välja ja ründasid Rooma sõdureid. Käsivõitluse käigus viskas üks sõdur tulelondi templi eeskoja aknaavast sisse. Hetke pärast oli pühakoda seedripuuga vooderdatud ruumid leekides. Titus tormas oma kindralitest ja leegionäridest saadetuna kohale ja nõudis, et sõdurid tule summutaksid, kuid keegi ei pööranud tema käsule tähelepanu. Vihast vallatult viskasid sõdurid tulelonte templi juurde kuuluvatesse ruumidesse ja tapsid mõõgaga suurel arvul neid, kes seal varjupaika olid otsinud. Veri voolas ojana templi treppidest alla. Paljud tuhanded juudid hukkusid. Üle lahingukära oli kuulda hüüdeid: “Ikabod!” — au on lahkunud!SV 22.1

“Titus nägi, et sõdurite raevu oli võimatu pidurdada. Ta astus koos ohvitseridega templisse ja vaatas pühakoja sisemust. Selle suurejoonelisus täitis roomlasi imestusega. Kuna leegid ei olnud veel püha paigani tunginud, tegi Titus viimase jõupingutuse seda päästa: tormanud templiõue, õhutas ta sõdureid uuesti tulekahju edasist levikut peatama. Liberalis, pealik saja üle, püüdis oma ametikepiga alluvaid kuulekusele sundida, kuid meeletus juutidevastases vihas ja rahuldamatus saagihimus hajus lugupidamine isegi keisri vastu. Sõdurid nägid enda ümber helkivat kulda, mis leekidemöllus pimestavalt säras. Nad oletasid, et pühamusse on kuhjatud loendamatuid aardeid. Üks. sõduritest torkas põleva tõrviku läbi ukseprao ja otsekohe oli kogu hoone leekides. Pimestav tull ja suits sundisid ohvitsere taanduma, ja suurepärane hoone jäeti saatuse hoolde.SV 22.2

See oli roomiastegi jaoks kohutav vaatepilt, seda enam juutidele! Kogu püha mägi lõõmas vulkaanina. Üksteise järel langesid hooned raksatades sisse ja tulepõrgu neelas nad. Seedripuust katused olid otsekui leegitsevad parukad. Kullatud tornitipud hõõgusid punaselt nagu kuumaksaetud orad. Väravatornidelt tõusid üles kõrged tule, ja suitsusambad. Leegid heitsid valgust naabruskonna küngastele. Tumedad inimestekobarad jälgisid ängistavas õuduses seda hävingut. Ülemise linnaosa müürid ja kõrgendikud olid rahvast täis; paljud olid ahastusest ja meeleheitest kaamed, teised mõttetust kättemaksuhimust lõhkemas. Edasi-tagasi jooksvate Rooma sõdurite hüüded ja leekides hukkuvate vastupanijate karjed segunesid tule mühina ja kokkuvarisevate talade raginaga. Kõrgemaltele paikadele kogunenud inimeste kaebekisa kajas vastu mägedelt. Müüridelt kostus karjeid ja hala. Need, kes olid nälga suremas, võtsid kokku viimase jõu, et valada oma lohutamatu kurvastus ja ahastus valukisasse.SV 23.1

Veresaun linnas oli kohutavam kui linnamüüride taga toimunu. Mehed ja naised, vanad ja noored, lihtrahvas ja preestrid, nii need, kes vastu hakkasid kui ka need, kes armu palusid, löödi halastamatult maha. Tapetute arv ületas tapjate arvu. Sõduritel tuli ronida üle laipade hunnikute, et jätkata oma metsikut tööd.” (Milman “The History of the Jews” k. 16).SV 23.2

Pärast templi hävitamist langes kogu linn peagi roomlaste kätte. Juuda juhid jätsid maha oma võitmatud kindlusetornid ja Titus leidis need eest tühjadena. Ta vaatles neid häm-mastuses, ning pidi tunnistama, et Jumal oli need tema kätte andnud, sest mitte mingi sõjariist, ükskõik kui võimas, poleks suutnud purustada selliseid tohutuid kindlusemüüre. Nii linn kui tempel tehti maatasa ja paik, kus pühamu oli seisnud, künti “põlluks” (Jer. 26,18). Piiramise ja sellele järgnenud veresauna ajal hukkus üle miljoni inimese. Ellujäänud võeti kaasa vangidena, müüdi orjadeks või viidi Rooma vallutaja võidupidustuste kaunistamiseks, amfiteatris metsloomade ette viskamiseks või üle maa kodutute ränduritena laiali pillutamiseks.SV 23.3

Juudid olid ise endale ahelad sepistanud. Nad olid ise täit- nud oma kättemaksukarika. Selle täieliku hävituse näol, mis neid kui rahvast tabas, ja hädades, mida nad laiali pillutatuna kogesid, lõikasid nad tegelikult seda, mida nad ise olid külvanud. Prohvet ütles: “Mina hävitan sind, Iisrael! Kuigi minus oli su abi!” “Sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!” (Hoos. 13,9; 14,2). Juutide kannatustest räägitakse sageli kui Jumalast saadetud karistusest. Nii püüab suur petja varjata oma tööd. Tegelikult põhjustasid juudid ise jumaliku kaitse eemaldamise sellega, et nad põlgasid järjekindlalt Jumala armastust ja halastust. Saatanale anti lihtsalt luba nendega toimida nii nagu ta soovis. Kohutav julmus, mis Jeruusalemma hävitamisel ilmnes, demonstreeris kujukalt saatana kättemaksuhimulist võimu nende üle, kes alistuvad tema juhtimisele.SV 23.4

Me ei suuda mõista, kui palju võlgneme Kristusele rahu ja kaitse eest, mida omame. Jumala tõkestav käsi hoiab, et inimsugu täielikult Saatana voli alla ei satu. Sõnakuulmatuil ja tänamatuil on palju põhjust Jumalale tänulik olla Tema armulikkuse ja kannatlikkuse eest; selle eest, et Ta ohjeldab veel Saatana õelat, kuritahtlikku võimu. Kuid siis, kui inimesed ületavad jumaliku kannatlikkuse piiri, see tõke kõrvaldatakse. Jumal ei saada patusele tema üleastumise pärast karistust. Ta laseb lihtsalt jumaliku armu põlgajatel lõigata seda, mida nad ise on külvanud. Iga põlatud valguskiir, iga tähelepanemata jäetud või hüljatud hoiatus, iga hellitatud kirg, iga Jumala käsust üleastumine on seeme, mille külvile järgneb paratamatult lõikus. Kui patustaja seisab püsivalt vastu Jumala Vaimule, lahkub Jumala Vaim lõpuks sellise inimese juurest ning siis ei ole tal enam kaitset Saatana kurjuse ja vaenulikkuse vastu ega jõudu kontrollida oma hinge patuseid kalduvusi. Jeruusalemma hävitamine on tõsine ja pühalik hoiatus kõigile, kes jumaliku armu pakkumisse kergemeelselt suhtuvad ja halastaja Jumala manitsusi kuulda ei võta. Jumal on selle ajaloosündmuse kaudu andnud veenvaima tõendi sellest, et Ta vihkab pattu ja et süüdlasi tabab kindel karistus.SV 24.1

Meie Päästja prohvetlik ettekuulutus Jeruusalemma tabanud hävituskohtust täitub veel kord ja sellisel määral, millest eelpooltoodu oli vaid ähmane vari. Jumalale kord eraldatud linna saatuses võime me näha maailma saatust, kes on hüljanud Jumala armu ja tallanud Tema käsud jalge alla. Sünged on inimsoo hädade aruanded, mille tunnistajateks meie maa on olnud ülekohtu pikkade sajandite vältel. Süda tõmbub sellele mõeldes kokku ja meel tõrgub. Jumaliku autoriteedi hülgamisel on olnud kohutavad tagajärjed. Prohvetlikud ettekuulutused kõnelevad aga veel süngematest piltidest tulevikus. Minevikukroonika — see on pikk rida rahutusi, kokkupõrkeid ja mässe, “iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus” (Jes. 9,4). Ometi on see kõik tühine selle päeva koledustega võrreldes, mil Jumala ohjeldav Vaim patustest täielikult eemaldub; päevaga, mil Tema ei taltsuta enam inimlikke kirgi ja saatanlikku viha. Siis näeb maailm selgemini kui kunagi varem Saatana võimuiha tagajärgi.SV 24.2

Sellel päeval aga, nii nagu toona Jeruusalemma hävitamise ajal, päästetakse Jumala rahvas — igaüks “kes on eluks kirja pandud” (Jes. 4,3). Kristus ütles, et Ta tuleb teist kor-da, et koguda ustavad enese juurde. “Ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvedel suure väe ja auhiilgusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja nad koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise” (Matt. 24,30.31). Siis hävitatakse need, kes ei ole tõe sõna kuulda võtnud. Tema “suu vaimuga” ja Tema tuleku auhiilgusega (2. Tess. 2,8). Nagu Iisraeli rahvas vanasti, nii hävitavad jumalakartmatud end ise. Nad langevad oma ülekohtu läbi. Jumalakartmatu elu on viinud nad Jumalast eraldumisele ja nende olemus on kurjusest niivõrd moondunud, et Jumala au avaldumine osutub nende jaoks hävitavaks tu-leks.SV 25.1

Inimesed valvaku, et nad ei jätaks tähele panemata Kristuse sõnades leiduvat õpetust. Nii, nagu Ta hoiatas jüngreid Jeruusalemma hävitamise eest ja andis neile märgi hävingu saabumisest, et nad võiksid põgeneda, nii on Ta hoiatanud maailma lõpliku hävituspäeva eest ja andnud märgid selle lähenemisest, et kõik, kes soovivad, võiksid pääseda pakku. Jeesus ütleb: “Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus” (Luuka 21,25; Matt. 24,29; Mark. 13, 24—26; Ilm. 6, 12-17). Need, kes panevad tähele Tema tulekule eelnevaid ajamärke, teadku, “et see on ligi, ukse ees” (Matt. 24,33). “Nõnda valvake!” (Mark. 13,35). Need on Jeesuse manitsussõnad. Neid, kes panevad hoiatust tähele, et jäeta teadmatusse, “et see päev” neid “ei saaks haarata kui varas”. Neile aga, kes ei valva, tuleb Issanda päev “nagu varas öösel” (1. Tess. 5,2-5).SV 25.2

Tänapäeva maailm ei ole sugugi vastuvõtlikum meie aja jaoks kõlavale kuulutusele kui seda olid omaaja juudid Jeruusalemma hävitamise kuulutusele. Issanda päev — ükskõik, millal see tuleb — tuleb uskumatutele ikkagi ootamatult. Kui elu jätkub oma muutumatus rutiinis, kui inimesed on andunud lõbutsemisele, äritsemisele ja rahategemisele, kui vaimulikud juhid ülistavad maailma progressi ja teadust ning rahvas uneleb petlikus julgeolekus, siis tabab ootamatu häving hooletuid ja uskumatuid, “ja nad ei pääse mitte pakku” (1, Tess. 5,3).SV 25.3