Loading...
Larger font
Smaller font
Copy
Print
Contents

Suur Võitlus

 - Contents
  • Results
  • Related
  • Featured
No results found for: "".
  • Weighted Relevancy
  • Content Sequence
  • Relevancy
  • Earliest First
  • Latest First
    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents

    PEATÜKK 8—LUTHER RIIGIPÄEVA EES

    Saksamaa troonile astus uus keiser — Karl V. Rooma saadikud ruttasid teda õnnitlema ning püüdsid isevalitsejat meelitada reformatsiooni vastu. Samal ajal palus Saksi kuurvürst, kellele Karl suurel määral oma krooni võlgnes, et ta ei võtaks Lutheri vastu midagi ette enne, kui teda ära kuulatakse. Keiser oli suures kitsikuses. Paavstlasi rahuldas ainult käskkiri Lutheri surma mõistmise kohta. Kuurvürst oli aga kindlalt öelnud, “et kuna keiserlik majesteet ise ega keegi teine isik polnud tõestanud Lutheri kirjutiste ekslikkust”, siis “tuleb dr. Luther varustada kaitsekirjaga ja saata ta õpetused, jumalakartlike ja erapooletute kohtunike ette” (D'Aubigne, 6. kd. ptk. 2).SV 103.2

    Kõigi erakondade tähelepanu pöördus nüüd Saksa vürstiriikide ühisele istungile, mis kutsuti kokku Wormsis varsti peale seda, kui Karl sai keisriks. See rahvuslik nõukogu pidi otsustama tähtsamaid poliitilisi küsimusi ja olukordi. Sellel kokkutulekul pidid Saksa vürstid esmakordselt kohtuma oma noore keisriga. Keisririigi kõigist osadest kogunesid Wormsisse suursugused, võimukad ja isadelt päritud õiguste eest seisvad ilmalikud isandad, ühiskondliku positsiooni ja võimuga uhkeldavad kirikuvürstid, õukonnarüütlid ning nende relvastatud kaaskondlased, saadikud võõrastelt ja kaugetelt maadelt. Ja ometi äratas sellel suurel koosolekul kõige suuremat tähelepanu Saksi reformaatori küsimus.SV 104.1

    Keiser Karl oli eelnevalt käskinud kuurvürstil varustada Luther riigipäevale tulekuks kaitsekirjaga ja lubada tal vaieldavates küsimustes kompetentsete isikutega vabalt arutleda. Luther ootas keisri ette ilmumist erutusega. Ta tervis oli sel ajal väga nõrk, kuid siiski kirjutas ta kuurvürstile: “Kui ma ei saa Wormsisse minna hea tervise juures, siis palun ma end sinna viia haigena. Kui juba keiser mind kutsub, siis ma ei saa kahelda, et see on Jumala enda kutse. Nad soovivad tõenäoliselt minu vastu kasutada vägivalda (sest nad ei käsi mind ilmuda selleks, et mulle õigust anda), kuid ma usaldan oma asja Issanda kätte. Tema, kes kaitses kolme noormeest tuleahjus, elab ja valitseb ka täna. Kui Ta mind ka ei päästa, on minu elul vähe tähtsust. Kandkem hoolt selle eest, et evangeelium ei satuks pilke alla ja andkem kasvõi elu sellekks, et vaenlased ei võidutseks. Minu kohus pole otsustada, kas kõigi hüvangut teenib paremini minu elu või surm... Te võite minult kõike oodata, kuid mitte põgenemist ja tagasivõtmist. Põgeneda ma ei saa ja lahti öelda veelgi vähem” (samas, 7. kd. ptk. 1).SV 104.2

    Kui Wormsis levis kuuldus sellest, et Luther ilmub riigipäeva ette, tekkis üldine ärevus. Aleander, paavsti saadik, kelle hooleks reformaatori küsimus oli usaldatud, oli häiritud ja raevunud. Ta nägi, et tulemused võivad paavstlikule üritusele õnnetust tuua. Teostada järeleuurimine asjas, mille kohta paavst oli juba langetanud hukkamõistva otsuse, ilmutas ju paavstivõimu kahanemise märke. Pealegi kartis Aleander, et salle mehe kõneosavuse ja võimsate argumentide pea- le pööravad paljud vürstid paavstile selja. Sellepärast esitas ta Karlile kõige tungivamad vastuväited Lutheri Wormsi tulemise vastu. Umbes sel ajal avaldati bulla, mis kuulutas Lutheri kirikust välja heidetuks. See koos saadiku protestiga mõjutas keisrit järeleandmisele. Ta kirjutas kuurvürstile, et siis kui Luther ei kavatse taganeda oma seisukohast, peab ta jaama Wittenbergi.SV 104.3

    Aleander ei rahuldunud saavutatuga, vaid pingutas igati jõudu ja kavalust, et kindlustada Lutheri hukkamõistmine. Püsivusega, mis väärinuks palju õilsamat rakendust, juhtis ta vürstide, prelaatide ja teiste riigipäeva liikmete tähelepanu asja tõsidusele. Ta süüdistas reformaatorit “mässus, vastuhakkamises, lugupidamatuses ja jumalateotuses.” Kuid ägedus ja raev, mida saadik avaldas, ilmutas liigagi selgesti seda vaimu, mis teda taga kihutas, tiks tollane kirjamees lausus: “Teda kihutab tagant pigem viha ja kättemaks kui agarus ja jumalakartlikkus” (samas, 7. kd. ptk. 1). Riigipäeva enamik tundis Lutheri suhtes suuremat poolehoidu kui kunagi varem.SV 105.1

    Kahekordse agarusega nõudis Aleander keisrilt paavstliku edikti täideviimist. Kuna Saksamaa seaduste kohaselt ei tohtinud otsust langetada ilma vürstide nousolekuta, noustus Kari lõpuks saadiku järjekindla pealekäimisega ja käskis tal esitada asi riigipäevale. “Nuntsiuse jaoks oli see uhke päev. Koosolek oli suur; veel suurem oli tõstatatud küsimus, Aleander pidi esinema Rooma kõigi kirikute ema ja valitsejanna kaitsjana.” Ta pidi kokkutulnud kristluse volmukandjate ees süüst vabastama Peetruse vürstiriigi. Tal oli hiilgav kõneand ja ta oskas tegutseda olukorra tähtsuse kohaselt. Jumahk ettenägevus tahtis, et Roomat pidi kõige austusväärsema tribunali ees esindama tema kõige võimekam oraator, enne kui see süsteem lõphkult hukka mõistetud sai” (Wylie, 6. kd. ptk. 4). Reformatsiooni pooldajad ootasid mõningase kartusega reageeringut Aleanori kõnele. Saksi kuurvürst ei olnud kohal, kuid tema korraldusel viibisid riigipäeval mõned tema nõunikud, kes tegid märkmeid nuntsiuse kõnest.SV 105.2

    Koigi oma teadmiste ja kõneosavusega asus Aleander tõde ümber lükkama. Ta paiskas üksteise järel esile süüdistusi Lutheri kui kiriku ja riigi, elavate ja surnute, vaimulikkonna ja lihtliikmete, kontsiilide ja üksikkristlaste vaenlaste aadressil. “Lutheri eksidpetustest jätkub,” kuulutas ta, “et õigustada tuhande ketseri põletamist.”SV 105.3

    Lõpuks püüdis ta põlgusevarju heita reformeeritud usu pooldajatele: “Kes need luterlased õieti on? Trobikond ülbeid, kitsarinnalisi õpetajaid, kõlvatuid preestreid, liiderlikke munki, harimatuid advokaate ja vaesestunud aadlikke ning eksiteele viidud lihtinimesi. Kui palju arvukam, võimekam ja võimsam on katoliku kirik! Selle hiiglasliku koosoleku üksmeelne otsus õpetas lihtsameelseid, hoiatagu ettevaatamamatuid, otsustagu kõhklejate eest ja andku jõudu nõrkadele!” (D'Aubigne, 7. kd. ptk. 3).SV 105.4

    Selliste relvadega on tõe kaitsjaid rünnatud kõikidel aegadel. Samad argumendid lastakse käiku kõigi nende vastu, kes julgevad valitsevatele eksimustele vastandada Jumala Sõna selged ja otsekohesed õpetused. “Kes on need uue õpetuse jutlustajad?” hüüavad populaarse religiooni austajad. “Need on vähesed õppimata alamast klassist inimesed, kes väidavad, et neil on tõde ja need on Jumala valitud rahvas. Nad on harimatud ja petetud. Palju lugupeetum on meie kirik arvu ja mõju poolest! Kui palju suuri ja õpetatud mehi on meie seas! Kui palju võimsam on meie pool!” Nendel väidetel on küll kaalukas mõju maailmale, kuid Jumala silmis pole need otsustavamad kui Lutheri päevil.SV 106.1

    Reformatsioon ei lõppenud koos Lutheriga nagu paljud arvavad. See kestab maailma ajaloo lõpuni. Lutheri suureks ülesandeks oli jagada teistele edasi seda valgust, mida Jumal oli lasknud temale paista, kuid tema ei saanud kogu maailmale antavat valgust: tema ajast tänaseni on Jumal avanud pidevalt uusi Pühakirja tõdesid ja andnud uut arusaamist vaimulike sügavuste kohta.SV 106.2

    Paavsti saadiku kõne jättis riigipäevale sügava mulje. Luther ei olnud kohal, et Jumala sõna selgete ja veenvate tõdedega paavstlikku võistlejat kummutada ja keegi ei püüdnudki reformaatorit kaitsta. Üldiselt oldi nõus hukka mõistma nii teda kui tema õpetusi, ja võimalusel, välja juurima kogu ketserlust. Roomal oli olnud soodne võimalus enda eest kosta. Kõik, mida kiriku kaitseks öelda oli, sai öeldud. Kuid näilik võit oli lüüasaamise alguseks. Siitpeale oli kontrast tõe ja eksituse vahel selgem, sest see ilmnes avalikus võitluses. Sellest päevast alates ei pidanud Rooma enam kunagi tundma ennast nii kindlana, nagu ta senini oli tundnud.SV 106.3

    Kuigi enamik riigipäevast osavõtjaid oleksid olnud nõus Lutherit paavstile loovutama, nägid paljud kirikus valitsevat kõlvatust ja ihkasid kirikuvõimu kuritarvitamise lõpetamist, mis saksa rahvast rõhus. Aleander oli esitanud paavstlikku võimu kõige soodsamas valguses. Nüüd mõjutas Issand ühte riigipäeva liiget sõna võtma, et kõnelda paavstliku türannia tagajärgedest. Suursuguse kindlusega tõusis sellel vürstlikul koosolekul üles hertsog Georg Saksist ja kirjeldas halastamatu täpsusega paavstluse pettusi ja jälkusi ning nende hirmsat mõju. Lõpetuseks ütles ta: “Ma ei rääkinud kaugeltki kõigist kuritegudest, mis kisendavad Rooma vastu. Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on ... raha, raha... nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud kui valet. Selle asemel, et neid karistada, makstakse neile hoopiski peale ja mida enam nad valetavad, seda suuremad on kasumid. Sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni” (samas, 7. kd. ptk. 4).SV 106.4

    Tabavamat ja veenvamat paavstluse hukkamõistu poleks ka Luther ise esitanud — ja fakt, et kõneleja oli reformatsiooni kindel vastane, andis tema sõnadele veelgi suurema kaalu.SV 107.1

    Kui koosolijate silmad oleksid avanenud, oleksid nad näinud endi keskel Jumala ingleid, kes külvasid valguskiiri eksituse pimedusse ja avasid inimeste meeli ja südant tõe vastuvõtmiseks. Tõe ja tarkuse Jumal juhtis oma väega ka reformatsiooni vastaseid ja valmistas selliselt teed suurele tööle, mis tuli teostada. Martin Luther ei olnud kohal, kuid sellel koosolekul kõlas Lutherist kõrgema Isiku hääl, Jumala enda hääl.SV 107.2

    Otsekohe määras riigipäev ametisse komisjoni, kes pidi selgitama välja paavstliku omavoli saksi rahva suhtes. See nimekiri, mis sisaldas sada üksikpunkti, esitati keisrile koos palvega võtta tarvitusele kohesed abinõud nende kõrvaldamiseks. Palvekirja esitajad ütlesid: “Milline hingede hukutamine, milline röövimine, millised skandaalsed väljapressimised ümbritsevad ristiusu vaimulikku pead! Meie kohuseks on ära hoida meie rahva laostumine ja teotus. Sel põhjusel palume me kõige alandlikumalt, kuid ka kõige tungivamalt teid, majesteet, et te annaksite korralduse viia läbi üldine reformatsioon ja jälgiksite selle teostamist” (samas, 7. kd. ptk. 4).SV 107.3

    Nüüd nõudis kontsiil reformaatori ära kuulamist. Hoolimata Aleandri palvetest, protestidest ja ähvardustest andis keiser selleks lõpuks loa ja Lutherile saadeti kutse ilmuda riigipäeva ette. Koos kutsega anti välja ka kaitsekiri, mis pidi kindlustama tema tagasipöördumise kindlasse kohta. Need läkitati Wittenbergi ühe käskjala kaudu, kelle ülesandeks oli ka Luther Wormsisse toimetada.SV 107.4

    Lutheri sõbrad olid hirmul ja ahastuses. Teades eelarvamusi ja tema vastu suunatud raevu, kartsid nad, et tema kaitsekirja ei arvestata. Nad palusid tungivalt, et Luther ei seaks elu ohtu. Tema aga vastas: “Paavstlased ei soovi mind Wormsis näha, nad ihkavad mind kinni võtta ja surmata, kuid see pole tähtis. Ärge paluge minu pärast, vaid paluge Jumala Sõna pärast... Kristus annab mulle oma Vaimu, et võita need saatena sulased. Ma mõistan nad hukka oma elu ajal ja võidan nad oma surma korral. Wormsis taotlevad nad usinalt, et ma võtaksin kõik tagasi. See on minu tagasivõtmine: kui ma enne ütlesin, et paavst on Kristuse asemik, siis nüüd kinnitan ma, et ta on Kristuse vastane ja kuradi apostel” (samas, kd. 7, ptk. 6).SV 108.1

    Luther ei asunud ohtlikule reisile siiski üksinda. Peale keiserliku käskjala otsustasid teda saata veel kolm tema parimat sõpra. Melanchton soovis nendega liituda. Ta oli Lutherisse kiindunud ja soovis talle järgneda kui vaja ka vanglasse või surma, kuid tema soov lükati tagasi. Kui Luther peaks hukkuma, ütlesid talle Lutheri sõbrad, tuleb reformatsiooni jätkata sinul. Reformaator ütles hüvastijätul Melanchtonile: “Kui ma ei tule tagasi ja mu vaenlased mõistavad mu surma, siis jätka õpetamist ja seisa kindlalt tões. Tööta minu asemel... Kui sina jääd ellu, võin mina ka surra.” (samas, 7. kd., ptk. 7). Üliõpilased ja linnakodanikud, kes kogunesid Lutherit ära saatma, olid sügavalt liigutatud. Paljud, kelle jaoks evangeelium oli kallis, jätsid temaga hüvasti pisarsilmil. Siis asus reformaator oma saatjatega Wittenbergist teele.SV 108.2

    Peisil märkasid nad inimeste süngestunud ilmeid. Mõnes linnas ei väljendatud neile mingit lugupidamist. Ühes ööbimispaigas näitas üks sõbralik preester Lutherile ühe itaalia märtrina hukkunud reformaatori pilti. Vihje oli mõistetav. Järgmisel päeval sai reisiseltskond teada, et Lutheri kirjatööd olid Wormsis hukka mõistetud. Keisri käskjalad kuulutasid seda dekreeti kõikjal ja nõudsid rahvalt, et nad tooksid keelatud tööd riigiametnike kätte. Kartes Lutheri julgeoleku pärast riigipäeva ees ja arvates, et tema kindlameelsus on juba kõikuma löönud, küsis käskjalg, kas ta soovib edasi min- na. Luther vastas; “Kuigi mind kuulutatakse kurjategijaks igas linnas, lähen ma siiski edasi” (samas, kd. 7, ptk. 7).SV 108.3

    Erfurtis võeti Luther austusega vastu. Vaimustatud rahvahulga saatel läbis ta tänavaid, mille ääres ta noorusaastail sageli leivatükki kirjanud oli. Ta käis ära oma kloostrikongis ja mõtles võitlusele, mis temas kees siis, kui valgus, mis nüüd Saksamaa kohal koitis, tema hinge oli tunginud. Lutherit paluti jutlustada. See oli keelatud, kuid käskjalg andis talle eriloa ja kerjusmunk, kes kord sealses kloostris kõige hullemaid töid oli teinud, astus kantslisse.SV 109.1

    Pilgeni täis saalile rääkis ta Kristuse sõnadest “Rahu olgu teile!” “Filosoofid, doktorid ja kirjanikud,” ütles ta, “on vaevanud ennast õpetustega, kuidas võib inimene saada igavese elu, ja ikkagi pole nad leidnud rahuldavat vastust. Ma tahan teile nüüd sellest kõnelda: ... Jumal on äratanud surnuist ühe mehe, Issanda Jeesuse Kristuse, et Ta hävitaks surma, kõrvaldaks täielikult patu ja suleks põrgu väravad. See on päästmise töö ... Kristus on võitnud! See on rõõmusõnum. Meid päästetakse Tema töö läbi, mitte meie oma teenete tõttu.SV 109.2

    Meie Issand Jeesus Kristus on ütlenud: “Rahu olgu teile; vaata minu käsi” — see tähendab: vaata, oo inimene, mind, mind üksi, kes olen võtnud sinu patu ja sind lunastanud, Olgu sul nüüd rahu. “Nii ütleb Issand.”SV 109.3

    Ta jätkas, näidates, et tõelist usku ilmutab püha elu. “Kuna Jumal on meid päästnud, siis on iga inimese kohus elada nii, et see ei tooks kasu ainult temale endale, vaid ka ligimestele. Oled sa rikas, siis aidaku su varandus vaeseid. Oled sa vaene — olgu su teenistus vastuvõetav rikkale. Kui su töö on kasulik ainult sulle endale, siis teenistus, mida arvad olevat meelepärase Jumalale, on vale” (samas, 7. kd., ptk. 7).SV 109.4

    Rahvas kuulas kui nõiutult. Nälgivatele hingedele murti eluleiba. Kristus tõsteti kõrgele üle paavstide, keisrite ja kuningate. Luther ei vihjanud kordagi oma ohtlikule olukorrale. Ta ei püüdnud tõmmata endale nende tähelepanu ja kaastunnet. Kristuse esiletõstmisega oli ta kaotanud silmist enese. Ta jäi Kolgata Mehe varju ning püüdis esitada ainult Jeesust kui patuste Lunastajat.SV 109.5

    Kogu teekonna vältel oli tähelepanu suunatud Lutherile. Uudishimulik rahvahulk tungles tema ümber ja sõbralikud hääled hoiatasid teda paavstlaste kavatsuse eest: “Nad põletavad sinu”, ütles keegi, “ja muudavad su tuhaks, nagu nad tegid Jan Husiga.” “Kui nad süütaksid ka tule, mis ulatuks Wormsist Wittenbergini,” vastas Luther, “ja selle leegid ulatuksid taevani, läheksin ma sellest läbi Issanda nimel. Ma astuksin nende ette. Ma läheksin peemoti lõugade vahele ja murraksin ta hambad, tunnistades Issandat Jeesust Kristust!” (samas, 7. kd., ptk. 7).SV 109.6

    Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi, et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: “Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna” (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul. Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu, otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. “Jumal on minu kaitsja,” ütles ustav mees tõllast maha astudes.SV 110.1

    Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: “Me oleme juba kaua tema üle nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda arvestama.”SV 110.2

    “Nii ei lähe,” ütles keiser, “me peame oma sõna pidama.” (samas, 7. kd., ptk. 8). Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata.SV 110.3

    Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi linnakodanikke.SV 110.4

    Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt jul- gelt nõudnud väärnähtuste kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles “olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi” (Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: “Temas on kuri vaim!”SV 110.5

    Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud munka.SV 111.1

    Pealtvaatajate seas seisis üks vana kindral, paljude lahingute kangelane, kes lausus Lutherile sõbralikult: “Mungake, mungake, sa lähed nüüd õilsamasse võitlusesse kui minul või ühelgi teisel pealikul on tulnud läbi elada. Aga kui su asi on õige ja sa oled selles kindel, siis mine edasi Jumala nimel ja ära karda midagi! Jumal ei jäta sind maha!” (D'Aubigne, 7. kd., ptk. 8).SV 111.2

    Lõpuks seisis Luther riigipäeva ees. Keiser istus troonil, ümbritsetuna riigi kõige silmapaistvamatest isikutest. Ükski lihtsurelik polnud seisnud nii kõrge koosoleku ees, kui oli see, mille ees pidi oma usu pärast tunnistust andma Martin Luther. “Sinna ilmumine iseenesest oli võit paavstluse üle. Paavst oli selle mehe juba hukka mõistnud, ja siiski seisis ta nüüd kohtujärje ees. See sündmus ise kõneles paavsti mõju langusest. Paavst oli Lutheri kirikuvande alla pannud, inimühiskonnast välja tõuganud, ja ikkagi pöörduti tema poole aupaklike sõnadega ning anti võimalus esineda suurilma vägevate ees. Paavst oli käskinud tema hääle igaveseks vaikima panna, kuid nüüd valmistus reformaator rääkima tuhandete tähelepanelike kuulajate ees, kes olid kokku tulnud kristliku maailma kaugeimatest osadest. Niiviisi oli juba iseenesest toimunud tohutu pööre. Hooma võim hakkas murenema ja see oli munga hääl, mis sellele hoogu andis” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 111.3

    Selle võimsa ja kõrgeaulise koosoleku ees näis lihtsast soost reformaator hetkeks heituvat. Mõned vürstidest, kes märkasid tema erutust, astusid ligemale ja üks neist sosistas: “Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, ega hinge ei või tappa!” Teine ütles: “Kui teid viiakse minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette, siis annab teile teie Isa Vaim, mida te peate rääkima.” Niiviisi vahendasid maailma suured mehed Kristuse sõnu ja kinnitasid Tema sulast katsumuse tunnil.SV 111.4

    Lutherile juhatati koht otse keisri trooni vastu ja saali haaras sügav vaikus. Seejärel tõusis üks keisri ametnik ja palus, osutanud Luhteri kirjutiste kogule, et reformaator vastaks kahele küsimusele — kas ta tunnistab need omaks ja kas ta kavatseb tagasi võtta arvamused, mis ta neis on esitanud? Parast seda, kui raamatute pealkirjad olid ette loetud, vastas Luhter esimese küsimuse peale, et ta tunnistab need raamatud omaks. “Kuid mis puutub teise küsimusse”, ütles ta, “siis siin on kõne all usk ja hingeõnnistus ning Jumala Sõna kui suurim ja kallim aare nii taevas kui maa peal. Ma toimiksin mõistmatult, kui ma vastaksin järelemõtlematult, sest nii võiksin ma lausuda vähem, kui olukord nõuab, või rohkem kui tõde nõuab, ja nõnda patustada Kristuse ütluse vastu: “Kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!” (Matt. 10, 33). Sel põhjusel palun ma alandlikult teid, keiserlik majesteet, anda mulle mõtlemisaega, et ma võiksin vastata ilma Jumala Sõna vastu eksimata” (D'Aubigne 7. kd., ptk. 8).SV 112.1

    Sellist soovi esitades käitus Luther targasti. Tema teguviis veenis riigipäeva, et ta ei toimi impulsiivselt ega ägedusest. Rahulikkus ja enesevalitsemine, mida poleks oodanud mehelt, kes oli ennast näidanud väga julgena ja paindumatuna, suurendas tema mõju ja tegi teda võimeliseks vastama ettenägelikkuse, otsustavuse, tarkuse ja väärikusega, mis üllatas ja ärritas tema vastaseid ning noomis nende ülbust ja uhkust.SV 112.2

    Järgmisel päeval pidi Luther taas riigipäeva ette ilmuma ja oma lõpliku vastuse andma. Hetkeks tundis ta ennast väga mannetuna nende jõudude kõrval, kes olid ühinenud tõe vastu. Teda valdas kartus ja värin. Hädaohud mitmekordistusid tema silmis. Näis, et vaenlased võidavad ja pimeduse jõud võtavad võimust. Masendus mähkis ta endasse ja näis teda Jumalast lahutavat. Luther igatses kinnitust, mis tõendaks, et vägede Issand on temaga. Sügavas hingeahastuses viskus ta kummuli, näoga vastu maad ja tõi kuuldavale rõ-hutud, südantlõhestava appihüüde, mida ainult Jumal võis täielikult mõista.SV 112.3

    “Oo, kõikvõimas igavene Jumal!” hüüdis ta. “Kui kohutav on see maailm! Vaata, ta avab oma suu, et mind ära neelata, ja mul on inimlikult nii vähe lootust... Kui ma peaksin toetuma ainult selle maailma tugevusele, siis on kõik otsas... Minu viimane tund on tulnud, mind on hukka mõistetud ... Oo Jumal, Sina, minu Jumal, aita mind kogu maailma tarkuse vastu! Tee seda, sa pead seda tegema, Sina üksi... sest see pole minu, vaid Sinu töö. Minul isiklikult pole ju mingit võitlemist nende maailma suurte isandatega ... Kuid töö on Sinu,... ja see on õige ning igavene töö. Oo Issand, aita mind! Ustav ja muutumatu Jumal, ma ei looda ühelegi inimesele... Kõik, mis inimesest, on ebakindel ja nurjub... Sa oled valinud mind selle töö jaoks... Ole minu kõrval Jeesuse Kristuse pärast, kes on minu kaitse, minu kilp ja mu kants!” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 113.1

    Kõiketeadev ettenägevus lasi Lutheril mõista temal lasuvat ohtu, et ta ei toetuks oma jõule ega tormaks hulljulgelt hädaohtu. Teda ei vaevanud hirm isiklikult ähvardavate kannatuste või surmapiinade ees. Luther mõistis, et otsustav hetk usupuhastuse arengus oli saabunud ning ta tundis oma väärtust sellele vastu astuda. Tõde võis kannatada tema nõrkuse pärast. Mitte oma julgeoleku, vaid evangeeliumi võidukäigu pärast võitles Luther Jumalaga. Tema hingeahastus ja võitlus sarnanesid Jaakobi ahastusele öösel üksildase oja kaldal. Ja nii nagu võitis Jaakob, võitis ka Luther. Täielikus abituses klammerdus ta usus Kristuse, võimsa Vabastaja külge. Luther sai kindlustunde, et ta ei seisa riigipäeva ees üksinda. Rahu tuli südamesse tagasi ja ta tundis rõõmu, et temal lubati Jumala Sõna rahvaste ees kõrgele tõsta.SV 113.2

    Kindlas usalduses Jumalasse valmistus reformaator võitluseks. Ta mõtles läbi oma vastuse, uuris lõike oma kirjatöödest ja kirjutas Pühakirjast välja sobivaid tekste oma väidete kinnitamiseks. Pannud siis vasaku käe pühale Raamatule, mis lebas avatuna tema ees,, tõstis Luther parema käe taeva poole ja tõotas jääda “ustavaks evangeeliumile ja tunnistada usku ka siis, kui ta peaks seda tunnistust oma verega pitseerima” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 113.3

    Kui reformaator jälle riigipäeva ees seisis, polnud temas jälgegi hirmust ega hämmeldusest. Vaikselt ning rahulikult, kuid vapralt ja suursuguselt seisis ta Jumala tunnistajana selle maailma suurte meeste ees. Keisri ametnik nõudis talt nüüd seisukohta oma õpetuste suhtes. Luther vastas vaoshoitult, ilma ägeduse ja ärrituseta. Tema esinemisviis oli lihtne ja aupaklik. Ometi õhkus temast julgust ja rõõmu, mis koosviibijaid üllatas.SV 113.4

    “Teie keiserlik kõrgus,” alustas Luther, “lugupeetud vürstid, armulised isandad. Kooskõlas mulle eile antud korraldusega ilmun ma täna teie ette ja palun Jumala armu läbi teid, keiserlik majesteet, ja teid, auväärt kõrgused, armulikult ära kuulata põhjendused, mille õigsusesse ja tõesusesse ma usun. Kui ma teadmatusest peaksin üle astuma õukonna tavadest ja viisakuskommetest, siis palun, andestage, kuna ma pole üles kasvanud kuningakojas, vaid kloostri eraldatuses.” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 114.1

    Asja juurde asudes teatas Luther, et tema avaldatud tööd ei olnud kõik ühesuguse iseloomuga. Mõnes oli ta käsitlenud usku ja häid tegusid; neid olid ka tema vaenlased nimetanud süütuteks ja lausa kasulikeks. Nende tagasivõtmine poleks tähendanud üldtunnustatud tõdede hülgamist. Teine osa koosnes kirjutistest, mis paljastasid paavstluse väärnähtusi ja kuritegusid. Nende tööde tühistamine oleks tugevdanud Rooma türanniat ja avanud ukse veelgi laiemalt suurtele jumalavallatustele. Kolmanda rühma moodustasid raamatud, milles ta oli rünnanud isikuid, kes olid kaitsnud eksisteerivaid pahesid. Mis neisse puutus, siis tunnistas ta ausameelselt, oli ta olnud ägedam kui oleks sobinud. Ta ei pidanud ennast eksimatuks, kuid isegi neid raamatuid ei saanud ta tagasi võtta, kuna selline teguviis oleks julgustanud tõe vaenlasi ja andnud neile võimaluse Jumala rahvast veel julmemalt rõhuda.SV 114.2

    “Siiski olen ma vaid inimene ja mitte Jumal,” jätkas Luther, “ja sellepärast kaitsen ma end nii nagu Kristus seda tegi: kus ma olen rääkinud pahasti, siis tõestage, et see on pa-ha... Jumala armu läbi palun ma pühalikult teid, keiserlik kergus, ja teid lugupeetud vürstid, ja kõiki mehi kõikidest seisustest: tõendage apostlite ja prohvetite kirjade alusel, et ma olen eksinud. Niipea, kui ma selles olen veendunud, tunnistan ma iga oma eksitust ning olen esimene oma raamatuid haarama ja tulle viskama.”SV 114.3

    “Ma loodan, et äsjaöeldu näitab, et olen oma seisukohta hoolikalt kaalutlenud ja arvestanud ohte, millele ma end välja panen; kuid mul on tõsine rõõm näha, et Jumala Sõna pärast kerkivad tülid ja lahkhelid, sest selline on Jumala Sõna iseloom ja käekäik. “Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, ütles Jeesus Kristus. Jumala plaanid on aukartust- äratavad; hoidke, et te lahkhelide kõrvaldamise ettekäändel ei kiusa taga Jumala püha Sõna ega tõmba enda peale tagasipöördumatule tagajärgede laviini — õnnetusi ja igavest hu-katust. Ma võiksin tuua Pühakirjast selleks palju näiteid. Ma võiksin rääkida vaaraodest ning Babüloonia ja Iisraeli kuningatest, kelle taotlused teenisid kõige tagajärjekamalt nende hävingut ajal, mil nad püüdsid näiliselt kõige targemate nõusnnete varjus oma kuningriiki tugevdada. Jumal on see, kes liigutab mägesid, aga nemad ei märka seda.” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 114.4

    Luther oli rääkinud saksa keeles; nüüd paluti tal sama korrata ladina keeles. Kuigi reformaator oli eelmisest pingutusest kurnatud, täitis ta korralduse ja pidas oma kõne maha sama selguse ja energiaga. Jumala ettenägevus juhtis nii. Paljude meeli pimestas eksitus ja ebausk sedavõrd, et esimesel korral ei mõistnud nad küllaldaselt Lutheri arutluse jõudu. Kordamine võimaldas neil paremini aru saada. Neid, kes valgusele kangekaelselt silmad sulgesid ega tahtnud, et tõde neid veenaks, viisid Lutheri mõjusad sõnad raevu. Kui ta kõne lõpetas, ütles riigipäeva juhataja vihaselt: “Te ei vastanud esitatud küsimusele... Teilt nõutakse täpset ja selget vastust... Kas te võtate tagasi või ei?”SV 115.1

    Reformaator vastas: “Kuna teie, keiserlik majesteet, ja teie, kõrged võimukandjad, nõuate mult selget, lihtsat ja täpset vastust, siis ma selle ka annan ja see on järgmine: Nii kaua kui mulle ei näidata Püha Piibli ilmsete ja selgete tunnistuste põhjal, et ma olen valel teel, usun ma Pühakirja tunnistust ja selget mõistust; ma usun kirjakohti, mida tsiteerisin ja ned seovad minu südametunnistuse Jumala Sõnaga nii, et ma ei saa ja ei taha oma seisukohti tagasi võtta. Kristlasele on ohtlik rääkida südametunnistusele vastu. Siin ma seisan, teisiti ma ei või. Jumal aidaku mind! Aamen” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 115.2

    Nii seisis see õige mees Jumala Sõna kindlal alusel. Taeva valgus kiirgas tema näolt Lutheri iseloomu õilsus, tema südamerahu ja rõõm tunnistasid ilmekalt usu kasuks, mis võidab ära maailma.SV 115.3

    Koosolek oli mõne hetke hämmastusest keeletu. Oma esimese vastuse oli Luther andnud tasasel toonil, aupakliku, peaaegu järeleandliku hoiakuga. Paavstlased olid seda tõlgendanud tõendina, et mehe julgus hakkab teda maha jätma. Nad pidasid tema palvet järele mõelda sissejuhatuseks seisu- kohtade tagasivõtmisele. Isegi Karl oli poolpõlglikult lausunud, osutades munga kurnatud kujule, tema tagasihoidlikule riietusele ja lihtsale kõneviisile: “See munk ei tee minust iialgi ketserit.” Julgus ja kindlus, mida Luther nüüd ilmutas ning tema arutluse jõud ja selgus üllatasid kõiki kohalolijaid. Imetluseni liigutatud keiser hüüatas: “See munk räägib ju kartmatult ja väga julgelt.” Paljusid saksa vürste täitis uhkus ja rõõm oma rahvuse vapra esindaja üle.SV 115.4

    Pooma pooldajad olid löödud; nemad jäid kõige ebasoodsamasse valgusesse. Nad püüdsid säilitada Rooma võimu mitte Pühakirja, vaid ähvarduse abil. “Kui sa ei võta tagasi,” hoiatas riigipäeva juhataja, “siis peab keiser vürstide ja riigi-ametnikega nõu, mida ette võtta sellise parandamatu ketseriga.”SV 116.1

    Lutheri sõbrad, kes olid rõõmuga kuulanud tema suurepärast kaitsekõnet, heitusid nende sõnade peale, kuid usupuhastaja oli rahu ise: “Minu Jumal olgu minu aitaja, sest ma ei saa sammugi taganeda.” (samas, 7. kd., ptk. 8).SV 116.2

    Talle anti korraldus riigipäevalt lahkuda, kuni vürstid nõu peavad. Oli saabunud kriitiline moment. Lutheri iseloomukindlus võis mõjutada kiriku ajalugu läbi sajandite. Talle otsustati anda veel üks võimalus. Viimast korda toodi suur reformaator koosoleku ette. Veelkord esitati küsimus, kas ta loobub oma õpetustest. Seepeale vastas Jumala ustav sulane: “Mul pole midagi muud vastata, kui seda, mida olen juba öelnud.” Oli ilmne, et ei lubadused ega ähvardused mõjutanud teda Rooma korraldustele alistuma.SV 116.3

    Paavstlikke juhte pahandas see, et tähtsusetu munk põlgas võimu, mis oli kuningaid ja aadlikke värisema pannud. Nad ihkasid oma viha tema peale välja valada ja ta surnuks piinata. Luther, kes oma hädaohtu mõistis, oli kõigiga rääkinud kristliku väärikuse ja rahulikkusega. Tema sõnades polnud uhkust, ägedust ega laimamist. Ta oli unustanud enese ja teda ümbritsevad tähtsad mehed ning tunnetanud ainult Tema kohalolekut, kes on lõpmatult kõrgem paavstidest ja prelaatidest, kuningatest ja keisritest. Lutheri tunnistuse kaudu oli rääkinud Kristus väe ja väärikusega, mis täitis nii sõbrad kui vaenlased aukartuse ja imestusega. Sellel koosolekul oli kohal viibinud Püha Vaim ja avaldanud mõju riigijuhtide südamele. Mitmed vürstid tunnistasid julgelt, et Lutheril oli õigus. Paljud olid tões veendunud, kuid mõnede jaoks ei jäänud see mõju püsima. Oli neid, kes ei väljenda- nud oma mõtteid kohe, kuid hiljem, olles Pühakirja ise uurinud, said neist julged reformatsiooni toetajad. Kuurvürst Friedrich oli murelikult oodanud Lutheri ilmumist riigipäeva ette ja kuulanud tema kõnet suure erutusega. Rõõmu ja uhkusega vaatas ta doktori julgust, kindlust ja enesevalitsemist ning otsustas veelgi kindlamalt esineda tema kaitsjana. Friedrich kõrvutas võitlevaid pooli ja nägi, et tõe vägi oli muutnud paavstide, kuningate ja prelaatide tarkuse nulliks. Paavstlus kandis kaotust, mis pidi tunda andma rohkem kõigi rahvaste hulgas kõikidel maadel.SV 116.4

    Kui paavsti saadik tajus Lutheri kõne mõju, lõi ta Rooma võimu julgeoleku pärast tõsiselt kartma ning otsustas tarvitada kõiki tema võimuses olevaid vahendeid, et häbematu uuendaja hävitada. Kogu oma kõneosavuse ja diplomaatilise vilumusega, mille poolest ta eriti tuntud oli, selgitas ta noorele keisrile, kui rumal ja hädaohtlik oleks ohverdada täht-susetu munga pärast võimsa Rooma sõprus ja abi.SV 117.1

    Tema sõnad ei jäänud mõjutuks. Juba järgmisel päeval lasi Karl riigipäeval ette kanda keiserliku läkituse, milles ta teatas oma otsusest jätkata eelkäijate poliitikat ning toetada ja kaitsta katoliku usku. Kuna Luther oli keeldunud oma eksitustest loobuma, tuli tema ja ta eksiõpetuste suhtes rakendada kõige karmimaid abinõusid. “Üksik, oma rumalusest eksittud munk on tõusnud üldise ristiusu vastu. Sellise jumalavallatuse peatamiseks tahan ma ohverdada oma kuningriigid, aarded, sõbrad, ihu, vere, hinge ja oma elu. Ma mõstan hukka augustiinlasest munga, ja ei luba tal tekitada rahva seas vähimatki segadust. See tuleb rakendada tema ja ta kangekaelsete pooldajate vastu kirikust väljaheitmist, ametist kõrvaldamist ja kõiki muid vahendeid, mis ketserite hä-vitamiseks on mõeldud. Ma pöördun riikide esindajate poole üleskutsega käituda ustavate kristlastena!” (samas, 7. kd., ptk. 8). Siiski teatas keiser, et Lutheri kaitsekirja tuleb austada ja enne tema kohtulikule vastutusele võtmist lubatakse tal ohutult koju jõuda.SV 117.2

    Riigipäeva liikmed jagunesid selles küsimuses kahte leeri. Paavsti esindajad nõudsid reformaatori kaitsekirja arvestamata jätmist. “Rein peab tema tuha endale saama nagu Jan Husi tuha sada aastat tagasi,” ütlesid nad. (samas, 7. kd., ptk. 9). Saksa vürstid, ehkki katoliiklased ja avalikult Lutheri vaenlased, protesteerisid sellise truudusemurdmise kui kogu rahva au riivava häbipleki vastu. Nad osutasid õnnetus- tele, mis olid järgnenud Husi surmale ja teatasid, et nad ei kavatse tõmmata Saksamaa ja selle noore keisri kaela niisugukst viletsust.SV 117.3

    Karl vastas sellele alatule ettepanekule nii: “Kui truudust ja usku ka kusagil enam ei sallitaks, peaksid need siiski pelgupaiga leidma vürstide südames.” (samas, kd. 7, ptk. 9). Ikka veel nõudsid Lutheri kibedamad vaenlased, et reformaatori saatus jäetaks kiriku otsustada nagu oli teinud Sigismund Husi suhtes. Kuid viidates stseenile, kui Hus oli avalikul koosolekul osutanud oma ahelatele ja tuletanud valitsejale meelde tema antud lubadust, vastas Karl V: “Ma ei taha Sigismundi kombel punastada” (Lenfant, I kd., lk. 422).SV 118.1

    Ja ometi oli Karl täie teadmisega hüljanud Lutheri poolt esitatud tõed. “Ma olen kindlalt otsustanud käia esivanemate jälgedes” kirjutas valitseja (D'Aubigne, 7. kd., ptk. 9). Ta otsustas sammuda nende tallatud traditsioonide rada ka hoolimata sellest, et see erines toe ja õiguse teest. Ta otsustas pooldada paavstlust koos selle julmuse ja kõlvatusega sellepärast, et tema isad olid seda teinud. Nii võttis keiser seisukoha suurema valguse vastu ja keeldus täitmast kohustusi, miile kohta isadel puudus tundmine. Tänapaevalgi ripuvad paljud oma esiisade kommete ja traditsioonide küljes. Kui Issand saadab neile suuremat valgust, keelduvad nad seda vastu võtmast selle pärast, et seda ei olnud antud nende esiisadele. Meie ei seisa seal, kus seisid mele esiisad ja sel põhjusel pole meie kohustused ja vastutus samad kui neil. Jumal ei kiida heaks pöördumist isade eeskuju poole selleks, et panna paika kaasaja polvkonna kohustusi, Tema tahab, et me uuriksime Tõe Sõna enda jaoks, sest vastutus on suurem kui oli meie esivanemail. Meie oleme vastutavad selle valguse eest, mille said nemad ja mis pärandati meile, kuid lisaks oleme vastutavad ka suurema vaiguse eest, mis pärast neid on meile Jumala Sõnast paistnud.SV 118.2

    Kristus ütles uskmatute juutide kohta: “Kui me ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud, siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada.” (Joh. 15,22). Sama jumalik vägi oli Lutheri kaudu rääkinud Saksa keisri ja vürstidega. Püha Vaim oli püüdunud paljusid sel suurejoonelisel koosolekul veenda. Kuid nii nagu Pilaatus sajandeid varem oli lubanud uhkusel ja popuiaarsuse soovil sulgeda süda maailma Lunastajale; nii nagu varisev Feliks oli palunud tõe saadikut: “Mine seks puhuks ära — kui mul on aega, kutsun ma sind jälle”; nii nagu uhke Agrippas oli tunnistanud: “Ei pudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” (Ap. t. 24, 25, 26, 28), ja ometi keeldunud vastu võtmast taevast läkitatud sõnumit, nii otsustas Karl V hüljata tõe valguse ilmalikus uhkuses ja poliitika ettekirjutuste nimel.SV 118.3

    Laialt levisid kuuldused Lutheri vastu suunatud plaanidest. Need tekitasid kogu linnas suurt ärevust. Reformaator oli võitnud endale palju sõpru, kes, tundes Rooma reetlikkust ja julmust kiriku kõlvatuste paljastajate suhtes, otsustasid tema elu säästa. Sajad aadlikud andsid endale lubaduse Lutherit kaitsta. Paljud nimetasid keiserlikku läkitust avalikult Rooma võimuga lipitsemiseks. Majade ustele ja avalikesse kohtadesse löödi plakateid, küll Lutherit hukka mõistvate, küll teda toetavate üleskutsketega. Ühele sellisele loosungile olid kirjutatud targa mehe tähendusrikkad sõnad: “Häda sulle, oh maa, kui su kuningas on laps!” (Kog. 10, 16). See poolehoid, mida rahvas kogu Saksamaal Lutherile avaldas, veenis keisrit ja riigipäeva selles, et iga ebaõiglus usupuhastaja suhtes oleks seadnud ohtu riigi rahu ja võib-olla ka trooni.SV 119.1

    Saksi Friedrich käitus rõhutatult tagasihoidlikult ning varjas hoolikalt oma teelisi tundeid reformaatori suhtes, kuid jälgis samal ajal hoolega kõiki Lutheri ja ta vaenlaste liigutusi. Paljud ei püüdnudki varjata oma sümpaatiat Lutheri vastu. Teda külastasid vürstid, krahvid, parunid ja teised nii ilmalikud kui vaimulikud kõrgest seisusest isikud. “Doktori väike ruum,” kirjutas Spalatin, “ei suutnud mahutada kõiki külastajaid, kes temaga tutvuda soovisid.” (Martyn, 1. kd., lk. 4C4). Rahva silmis oli ta kangelane. Isegi need, kes tema õpetusi ei uskunud, pidid imetlema tema õilsat ustavust, mis oli nõus pigem surma minema kui südametunnistust rüvetama.SV 119.2

    Pingutati kõvasti, et veenda Lutherit Roomaga kompromissi sõlmima. Aadlikud ja vürstid selgitasid, et siis kui ta ajab oma jonni kiriku ja kontsiilide vastu edasi, aetakse ta varsti maapakku ja kuulutatakse lindpriiks. Selle peale vastas Luther: “Kristuse evangeeliumi ei saagi kuulutada ilma pahandusteta ... Miks peaks hirm ja kartus mind lahutama Issan-dast ja sellest jumalikust Sõnast, mis üksi on tõde? Ei, ennem ma loobun oma ihust, verest ja elust!” (D' Aubigne 7. kd., ptk. 10).SV 119.3

    Teda keelitati alistuma keisri otsusele, et tagada endale julgeolek. Luther vastas: “Mul pole midagi selle vastu, et keiser, vürstid või isegi kõige lihtsamad kristlased arvustavad minu töid, kuid seda ainult Jumala Sõna alusel. Inimesed peavad kuuletuma ainult Pühakirjale. Minu südametunnistus on seotud Pühakirja külge.” (samas, 7. kd., ptk. 10). Teistele vastas reformaator: “Olen nõus oma kaitsekirjast loobuma ja jätma oma elu keisri meelevalda, kuid mitte iialgi ütlema lahti Jumala Sõnast, (samas, 7. kd., ptk. 10). Ta teatas oma valmisolekust alistuda üldise kirikukogu otsusele ainult sellel tingimusel, kui kontsiil nõustub otsustama kooskõlas Pühakirjaga. “Jumala Sõna ja usu suhtes,” lisas ta, “on iga kristlane samasugune otsustaja nagu paavst, kuigi teda toetaks miljon konsiili.” (Martyn, 1. kd., lk. 410). Lõpuks veendusid nii sõbrad kui vaenlased, et edasised lepituspüüded on kasutud.SV 120.1

    Oleks reformaator järele andnud üheski punktis, võinuks Saatan ja tema väed saavutada võidu. Lutheri vankumatu kindlus sai kogudusele ikkest vabastamise vahendiks ja uue ajastu alguseks. Selle ühe ainsa mehe mõju, kes julges usulistes asjades iseseisvalt mõelda ja tegutseda, määras koguduse ja maailma käiku mitte ainult reformaatori eluajal, vaid ka kõigi tulevaste päevade jooksul. Lutheri vankumatus ja ustavus kinnitavad aegade lõpuni neid, kellel on sarnased kogemused. Jumala vägi ja majesteetlikkus seisid kõrgemal inimeste nõukogudest ja Saatana mõjuvõimust.SV 120.2

    Varsti peale riigipäeva sai Luther keisrilt käsu minna tagasi koju. Ta teadis, et sellele järgneb peatselt hukkamõistmine. Ähvardavad pilved varjasid Lutheri teerada, kuid Wormsist lahkudes oli süda täis rõõmu ja tänu. “Kurat ise valvas paavsti kantsi,” ütles ta, “kuid Kristus lõi sellesse suure lõhe ja Saatan pidi tunnistama Issanda üleolekut!” (D'Aubigne, 7. kd., ptk. 11).SV 120.3

    Soovides tõsiselt, et tema kindlameelsust ei tõlgendataks vastuhakkamisena, kirjutas Luther pärast linnast lahkumist keisrile: “Jumal kes uurib läbi südamed, on minu tunnistaja, et ma olen valmis kõige alandlikumalt Teie keiserliku majesteedi sõna kuulama elu või surma, au või häbi puudutavates küsimustes, kuid ainsaks kriteeriumiks jääb Jumala Sõna, millest inimene elab. Ilmalikes asjades on inimene kohustatud kuuletuma teisele, kuna siinne soosing või hukkamõist ei määra ära inimese pääsemist, kuid niipea, kui kaalul on Jumala Sõna ja igavesed huvid, tahab Jumal, et alistutaks Temale ja mitte ühelegi inimesele. Selline usk ja alistumine on ainuõige Jumala kummardamine ja Tema teenimine.” (samas, 7. kd., ptk. 11).SV 120.4

    Tagasiteel oli Lutheri vastuvõtt isegi soojem kui Wormsisse minnes. Kõrged vaimulikud tervitasid kirikuvande alla pandud munka ja kodanlikud valitsejad austasid meest, keda keiser oli häbimärgistanud. Teda paluti tungivalt jutlustada ja keisri keelust hoolimata astus ta jälle kantslisse. Luther kuulutas: “Ma pole kunagi tõotanud Jumala Sõna aheldada ega taha seda iialgi teha.” (Martyn, 1. kd., lk. 420).SV 121.1

    Vaevalt oli Luther Wormsist kaugenenud, kui keiser andis paavsti saadikute mõjutusel välja edikti Lutheri vastu. Selles käskkirjas nimetati Lutherit “Saatanaks inimkujus ja mungakuues” (D'Aubigne, 7. kd., ptk. 11). Keiser käskis kohe pärast Lutheri kaitsekirja kehtivusaja lõppemist tarvitusele võtta abinõud tema töö. peatamiseks. Kõigil isikutel keelati anda talle varjupaika, pakkuda süüa või juua, teda avalikult või salaja sõnas või teos toetada ja julgustada. Ketser pidi kinni võetama ja võimude kätte antama seal, kus ta parajasti tabati. Tema pooldajad lubati vangi panna ja nende varandus konfiskeerida. Lutheri kirjutised tuli hävitada. Lõpuks pidi karistus tabama kõiki, kes julgesid sellele dekreedile vastu astuda? Saksi kuurvürst ja Lutheri kõige enam soosinud vürstid olid Wormsist lahkunud varsti pärast tema äraminemist, ometi kinnitas mittekoosseisuline riigipäev keisri käskkirja. Nüüd oli paavstlaste kord juubeldada. Nad lugesid usupuhastuse saatuse määratuks.SV 121.2

    Sellel hädaohu tunnil oli Jumal oma sulase jaoks valmistanud pääsetee. Valvas silm jälgis Lutheri samme ning ustav, õilis süda otsustas teda päästa. Oli selge, et Roomat rahuldas ainult reformaatori surm. Üksnes silmist kadumine võiis Lutherit lõvi lõugade eest hoida. Jumal andis Saksi Friedrichile tarkust reformaatori elu kaitsta. Ustavate sõprade abiga viidi kuurvürsti kavatsus täide ja Luther kadus nii vaenlastele kui sõpradele teadmata paika. Koduteel võeti reformaator kinni, eraldati kaaslastest ja toimetati kiiresti läbi laante Wartburgi lossi, üksildasse mägikindlusse. Lutheri kinnivõtmine ja tema varjupaik jäid nii suure saladuskatte alla, et isegi Friedrich ei teadnud kaua aega, kus ta oli. Teadmatus kuulus plaani juurde, sest nii kaua, kui kuurvürst Lutheri asukohta ei teadnud, ei saanud ta midagi selle kohta ka öelda. Friedrichit rahuldas täielikult teadmine, et refor maator viibis kindlas kohas.SV 121.3

    Möödus kevad, suvi ja sügis. Saabus talv. Luther oli endiselt paos. Aleksander ja tema pooldajad juubeldasid, kuna evangeeliumi valgus näis tasapisi sumbuvat. Tegelikult aga täitis reformaator oma lampi tee varaaidast, et selle valgus siis veel heledamalt särama lööks.SV 122.1

    Turvalises Wartburgi lossis tundis Luther mõnda aega rõõmu võitluse palavusest ja möllust eemal olemisest, kuid vaikus ja rahu ei veedelnud teda kuigi kaua. Tegevusrohke elu ja karmide konfliktidega harjunud mehena oli raske taluda jõudeolekut. Nendel üksildastel päevadel mõtiskles ta sageli koguduse olukorra üle ja hüüatas meeleheites: “Oh, häda! Sellel Jumala viha päeval ei ole ühtegi, kes seisaks Issanda ees ja päästaks Iisraeli!” (samas, 9. kd., ptk. 2). Ta mõtles võitlusest tagasi tõmbumisele ja süüdistas ennast enesehellitrmises ja arguses. Samal ajal töötas ta iga päev rohkem kui üks inimene üldse näis suutvat. Reformaatori sulg ei seisnud kunagi jõude. Vaenlased, kes rõõmustasid Lutheri vaiki jäämise üle, sattusid tema vaibumatu tegevuse käegakatsutavatest tõenditest segadusse.SV 122.2

    Lutheri sulest tulnud värsked traktaadid levisid kogu Saksamaal. Pagulasaeg oli ülimalt tähtsa ettevõtmise aeg. Reformaator tõlkis Uue Testamendi kaasaegsesse saksa keelde. Oma mägedevaheliselt Patmoselt, kus ta viibis ligi aasta, jätkas Luther evangeeliumi kuulutamist ning pattude ja eksituste noomimist. Tundus, et Jumal eemaldas oma sulase avalikust elust mitte niivõrd selleks, et kaitsta teda vaenlaste viha eest, vaid et anda talle teatud ajaks rahu nii tähtsa töö teostamiseks, mis pidi viima veel hinnalisemate tulemusteni. Mägipelgupaiga üksinduses oli Luther eemal maisetest tugedest ja inimeste ülistusest. Nii kaitsti teda uhkuse ja eneseusalduse eest, mis eduga sageli kaasneb. Kannatlikkuse ja allaheitlikkuse läbi valmistati teda uue kindlusega käima neis peadpööritavates kõrgustes, kuhu ta nii äkki oli tõusnud.SV 122.3

    Inimesed, kes tunnevad rõõmu vabaduse üle, mille tõde neile toob, kalduvad sageli ülistama isikuid, keda Jumal on tarvitanud eksituse ja ebausu ahelate murdmiseks. Saatan püüab suunata inimeste mõtted ja kiindumused Jumalalt inimestele. Ta ajendab neid austama tööriistu ja unustama kätt, mis kõike suunab. Liiga sageli kaotavad vaimulikud juhid, keda selliselt kiidetakse ja austatakse, silmist tõsiasja, et nad sõltuvad Jumalast ning hakkavad usaldama iseennast. Sellele järgneb püüd hakata kontrollima nende meeli ja südame- tunnistust, kes Jumala Sõnale toetamise asemel jäävad lootma oma juhtidele. Usupuhastuslik töö takerdub alati siis, kui selle edasi viijad sellisesse meelsusesse langevad. Jumal tahtis refermatsiooni sellest ohust hoida. Ta soovis, et uuendustööd mõistetaks Jumala, mitte inimeste tööna. Rahva silmad olid pööratud Lutherile kui tõe seletajale. Ta eemaldati, et kõigi silmad suunduksid tõe igavesele Allikale.SV 122.4

    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents