REFORMATSIOON LEVIB

Wycliffe’i teosed suunasid Böömimaalt pärit Jan Husi loobuma paljudest roomakatoliku kiriku eksitustest ja alustama reformeerimistööd. Sarnaselt Wycliffe’iga oli Hus õilis kristlane, haritud ja tõele vankumatult pühendunud mees. Pühakirja kasutamine ning vaimulike skandaalse ja ebamoraalse elu julge hukkamõistmine äratasid laialdast huvi ning tuhanded võtsid rõõmuga vastu puhtama usu. See tekitas paavstis, prelaatides, preestrites ja orduvendades viha ning Hus kutsuti Konstanzi kirikukogu ette ketserluse süüdistusele vastust andma. Saksa keiser lubas talle turvalisust ja pärast Konstanzi jõudmist kinnitas talle paavst isiklikult, et talle ei tehta ülekohut.Ltu 281.2

Pärast pikka kohtuprotsessi, kus Hus jäi tõe juurde, kästi tal valida — kas ta ütleb lahti oma õpetustest või läheb surma. Ta valis märtri saatuse ning pärast seda, kui tema silme all olid tema raamatud tulle visatud, põletati ta ise tuleriidal. Kiriku ja riigi kokku tulnud aukandjate juuresolekul tõi Jumala sulane kuuldavale pühaliku ja ustava protesti paavstliku hierarhia rikutuse vastu. Tema hukkamine näitas kogu maailmale kõige pühama ja avaliku kaitselubaduse häbenematu rikkumisega roomakatoliku kiriku sõnamurdlikku julmust. Eneselegi teadmatult edendasid tõe vaenlased tööd, mida nad püüdsid asjatult hävitada.Ltu 281.3

Tagakiusamise raevukusest hoolimata jätkus pärast Wycliffe’i surma rahulik, siiras, tõsine, kannatlik protest religioosse usu valitseva rikutuse vastu. Sarnaselt apostlite ajaga ohverdasid paljud usklikud oma maise varanduse Kristuse töö heaks.Ltu 281.4

Paavstivõimu tugevdamiseks ja laiendamiseks tehti tõsised jõupingutusi, aga samal ajal kui paavstid nimetasid end Kristuse esindajateks, oli nende elu nii paheline, et see tekitas inimestest tülgastust. Trükikunsti leiutamise abil levis Pühakiri laiemalt ning paljud juhiti mõistma, et paavsti doktriinid ei tugine Jumala Sõnale.Ltu 281.5

Kui tõetõrvik sunniti ühe tunnistaja käest maha kukkuma, haaras selle teine ja hoidis kohkumatu julgusega üleval. Võitlus oli alustanud selle, mille tulemuseks oli mitte üksnes üksikisikute ja kirikute, vaid ka rahvaste vabanemine. Üle sajandite sügaviku sirutasid inimesed käe, et haarata kinni Wycliffe’i aja lollardite käest. Lutheri juhtimisel algas reformatsioon Saksamaal, Calvin kuulutas evangeeliumi Prantsusmaal, Zwingle Šveitsis. Maailm ärkas ajastute unest, kui ühest riigist teise kõlas imeline sõna usuvabadus.Ltu 282.1