51. PEATÜKK — TEISE INGLI KUULUTUS

KIRIKUD, MIS keeldusid esimese ingli kuulutust vastu võtmast, hülgasid taevase valguse. See kuulutus oli halastusest saadetud neid äratama, et nad mõistaksid oma tegelikku ilmalikku seisukorda ja langust ning püüaksid valmistuda Issandaga kohtumiseks.Ltu 303.1

Esimese ingli kuulutus oli antud selleks, et eraldada Kristuse kogudus maailma rikkuvast mõjust. Kuid paljude, isegi end kristlaseks nimetavate inimeste sidemed maaga olid tugevamad kui tõmme taeva poole. Nad otsustasid kuulata ilmaliku tarkuse häält ning pöördusid ära südant läbiuurivast tõekuulutusest.Ltu 303.2

Jumal annab valguse kalliks pidamiseks ja kuuletumiseks, mitte põlgamiseks ja hülgamiseks. Jumala saadetud valgus muutub pimeduseks nende jaoks, kes selle hülgavad. Kui Jumala Vaim ei sisenda enam inimsüdamesse tõde, on kõik kuulamine ja kuulutamine asjatu.Ltu 303.3

Kui kirikud tõukasid Jumala nõuanded adventkuulutust hüljates ära, hülgas Issand nemad. Esimesele inglile järgnes teine, kes hüüdis: “Langenud, langenud on suur Paabel, kes oma hooruse raevuviinaga on jootnud kõiki paganaid!” (Ilmutuse 14:8). Seda sõnumit mõistsid adventistid kui teadet kirikute moraalsest langusest esimese kuulutuse hülgamise tagajärjel. Kuulutus “Paabel on langenud” anti 1844. aasta suvel ning selle tulemusena astus neist kirikutest välja umbes 50 000 inimest.Ltu 303.4

Esimese kuulutuse kandjatel ei olnud eesmärgiks ega ootuseks kirikutes jagunemise tekitamine või eraldi organisatsioonide moo-dustamine. Wiliam Miller ütles: “Kõigi oma tööde juures ei olnud mul kunagi soovi ega mõtet olemasolevatest usulahkudest eristuda või ühele teise arvelt kasu tuua. Ma mõtlesin kõigi kasule. Ma oletasin, et kõik kristlased rõõmustavad Kristuse tuleku väljavaate üle ja et need, kes ei mõista asja minuga ühtmoodi, ei armasta seda õpetust vastuvõtnuid vähem ning ma ei kujutanud ette, et kunagi on vaja eraldi koosolekuid. Kogu mu eesmärk oli soov pöörata inimesi Jumala poole, anda maailmale märku tulevasest kohtust ja innustada kaasinimesi valmistama südant Jumalaga rahus kohtuma. Suur osa neist, kes minu töö tõttu pöördusid, ühinesid mitmete olemasolevate kogudustega. Kui inimesed tulid minu juurde uurima, mis on nende kohus, käskisin ma neil alati minna sinna, kus nad end koduselt tunnevad, ma ei eelistanud neis nõuannetes kunagi ühtki konfessiooni.”Ltu 303.5

Mõnda aega tervitasid paljud kirikud tema tööd rõõmuga, aga kui nad otsustasid adventtõde mitte vastu võtta, soovisid nad suruda maha kogu avaliku arutelu sellel teemal. Nii seati õpetuse vastuvõtnud katsumusrikkasse ja segasesse olukorda. Nad armastasid oma kirikut ega tahtnud sealt lahkuda, aga kui neid pilgati ja rõhuti, keelati oma lootusest ja Issanda tulekust rääkimine, tõusid viimaks paljud ja heitsid endilt ikke, mis oli neile peale surutud.Ltu 304.1

Nähes, et kirikud hülgavad Jumala Sõna tunnistuse, ei saanud adventistid pidada neid enam Kristuse rajatud koguduseks, “tõe sambaks ja alustoeks”, ning kui hakati kuulutama sõnumit “Paabel on langenud”, tundsid nad, et neil on õigus endistest sidemetest lahti öelda.Ltu 304.2

Esimese kuulutuse hülgamisest peale oli kirikutes toimunud kahetsusväärne muutus. Kui tõde on eemale tõugatud, võetakse vastu eksitus ja hakatakse seda kalliks pidama. Armastus Jumala vastu ja usk Tema Sõnasse olid jahenenud. Kirikud olid kurvastanud Issanda Vaimu ning see oli suurel määral ära võetud.Ltu 304.3