61. PEATÜKK — PÜHADE VABASTAMINE

KESKÖÖL OTSUSTAS Jumal oma rahva vabastada. Kui õelad nende ümber pilkasid, ilmus äkitselt päike, särades kogu oma väes, ja kuu seisis paigal. Õelad jälgisid seda vaatepilti hämmastuses, samal ajal kui pühad vaatasid oma vabastamise märke pühaliku rõõmuga. Tunnustähed ja imeteod järgnesid üksteisele kiiresti. Kõik näis olevat oma loomulikult kursilt kõrvale kaldunud. Jõgede vool peatus. Kerkisid tumedad, rasked pilved ja põrkusid omavahel kokku. Kuid oli üks selge aupaistusega koht, kust kõlas Jumala hääl nagu vete kohin, mis pani taevad ja maa vappuma. Toimus tugev maavärin. Hauad avanesid ja need, kes olid surnud usus kolmanda ingli kuulutuse ajal ja pidanud hingamispäeva, tulid oma tolmustest sängidest välja austatuna, et kuulda rahulepingut, mille Jumal sõlmis nendega, kes olid Tema Seadust järginud.Ltu 344.1

Taevas avanes ja sulgus ning oli rahutu. Mäed kõikusid nagu pilliroog tuules ja paiskasid kõikjale ümberringi sakilisi kaljusid. Meri kees nagu pada ja heitis maale kive. Ning kui Jumal teatas Jeesuse tuleku päeva ja tunni ning andis oma rahvale igavese lepingu, rääkis Ta korraga ühe lause ja pidas siis pausi, mille kestel kõmisesid sõnad üle kogu maa. Jumala Iisraeli pilk oli suunatud kindlalt ülespoole, nad kuulasid sõnu, mis tulid Issanda suust ja veeresid üle maa nagu kõige valjema pikse raksatused. See oli kohutavalt pühalik. Iga lause lõpus hüüdsid pühad: “Au! Halleluuja!” Jumala auhiilgus valgustas nende nägu ning nad särasid aust nagu Moosese pale, kui ta tuli alla Siinai mäelt. Õelad ei saanud neid aupaiste tõttu vaadata. Ja kui kuulutati igavesed õnnistused neile, kes olid austanud Jumalat Tema hingamispäeva pühitsedes, kostis võimas võiduhüüd metsalise ja tema kuju võitmise pärast.Ltu 344.2

Siis algas juubeliaasta, mil maa pidi puhkama. Ma nägin juma-lakartlikke orje võidukalt tõusmas ja neid sidunud ahelaid maha raputamas, sel ajal kui nende isandad olid segaduses ega teadnud, mida teha, sest õelad ei mõistnud Jumala häälega lausutud sõnu.Ltu 345.1