Jumala ilmumine aukartust äratavas majesteetlikkuses

“Ja kolmandal päeval, kui hommik oli saabunud, sündis, et hakkas müristama ja välku lööma: mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises.” Taeva Majesteedi ümber viibiv inglihulk kutsus rahva kokku heliga, mis sarnanes sarvehäälele. See muutus järjest valjemaks ja valjemaks, kuni kogu maa värises.Ltu 117.4

“Siis Mooses viis rahva leerist välja Jumalale vastu; ja nad jäid mäe jalamile. Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti.” Taeva Majesteet laskus alla pilves koos aulise inglitest saatjaskonnaga, kes näisid tuleleekidena.Ltu 118.1

“Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti. Ja Issand laskus Siinai mäele, mäetippu; Issand kutsus Moosese mäetippu ja Mooses läks üles. Ja Issand ütles Moosesele: “Mine alla, hoiata rahvast, et nad ei tungiks Issanda juurde teda vaatama, et paljud neist ei langeks! Ja preestridki, kes liginevad Issandale, peavad endid pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt!“”Ltu 118.2

Nii kõneles Issand aukartust äratavas hiilguses oma Seaduse Siinai mäelt, et inimesed usuksid. Ta lisas Seaduse esitamisele oma autoriteedi üleva ilmingu, et nad teaksid, et Tema on ainus tõeline ja elav Jumal. Moosesel ei lubatud auhiilguse pilve siseneda. Ta võis tulla ainult lähemale ja siseneda hiilgust ümbritsevasse tihedasse pimedusse. Ta seisis rahva ja Issanda vahel.Ltu 118.3