SURMA ALGUS

Kuna Aabel õigustas Jumala plaani, läks Kain raevu. Tema viha Aabeli vastu kasvas ja lõõmas, kuni ta lõi venna vihahoos maha. Jumal küsis Kainilt venna kohta ja Kain pomises süüdlasliku vale: “Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” Jumal teatas Kainile, et Ta on tema patust teadlik — Ta on tuttav iga tema teoga ja isegi südamemõtetega — ning ütles talle: “Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!”Ltu 48.3

Alguses oli needus maa suhtes tunda olnud vaid kergelt, kuid nüüd lasus sel topeltneedus. Kain ja Aabel esindavad kaht inimklassi, õigeid ja õelaid, usklikke ja uskmatuid, mis eksisteerivad inimese langemisest kuni Kristuse teise tulekuni. Oma venna Aabeli tapnud Kain esindab õelaid, kes on õigete peale kadedad ja vihkavad neid, sest nad on neist paremad. Nad on õigete peale kiivad, kiusavad neid taga ja saadavad surma, sest õigete õige teguviis mõistab nende patuse teguviisi hukka.Ltu 49.1

Aadama elu oli täis kurbust, alandlikkust ja pidevat kahetsust. Kui ta õpetas oma lapsi ja lapselapsi Issandat kartma, tehti talle sageli kibedaid etteheiteid oma patu pärast, mille tulemusena oli tema järeltulijatel nii palju häda. Kui ta lahkus kaunist Eedenist, täitis mõte, et ta peab surema, teda õudusega. Ta pidas surma kohutavaks õnnetuseks. Esimest korda õppis ta tundma surma hirmsat reaalsust inimperekonnas, kui tema enda poeg Kain lõi maha oma venna Aabeli. Olles ilma jäänud oma pojast Aabelist ja pidades Kaini mõrtsukaks, tundis Aadam kõige kibedamat kahetsust enda üleastumise pärast ning tema süda oli kurvastusest murtud. Kõige karmimalt noomis ta ennast oma esimese suure üleastumise pärast. Ta anus Jumalalt andestust tõotatud Ohvri kaudu. Ta oli sügavuti tundnud Jumala viha paradiisis sooritatud kuriteo pärast. Ta oli näinud üleüldist rikutust, mis sundis Jumalat hiljem maa elanikke veeuputusega hävitama. Looja langetatud surmaotsus, mis alguses oli tundunud talle nii kohutavana, näis pärast mõnda sadat elatud aastat Jumala õigluse ja halastusena, mis lõpetab selle haletsusväärse elu.Ltu 49.2

Kui Aadam nägi looduses esimesi allakäigu märke langevas lehes ja närtsivates lilledes, leinas ta sügavamalt kui inimesed praegu oma surnuid. Närbuvad lilled ei põhjustanud nii suurt kurvastust, sest nad olid õrnemad ja tundlikumad, kuid kõrged, suursugused, tugevad puud, mis heitsid lehed maha kõdunema, näitasid talle, kuidas leiab oma otsa kaunis loodus, mille Jumal oli loonud spetsiaalselt inimese heaks.Ltu 50.1

Ta kirjeldas oma lastele ja nende lastele kuni üheksanda põlveni Eedeni aiakodu täiuslikkust, samuti enda langemist ja selle kohutavaid tagajärgi ning kurbuse koormat, mille tõi talle perekonna lõhestatus, mis lõppes Aabeli surmaga. Ta jutustas neile kannatustest, millest Jumal oli teda läbi toonud, et õpetada talle Jumala Seaduse range järgimise vajalikkust. Ta teatas neile, et patt saab karistuse, ükskõik mis kujul see ka eksisteeriks. Ta palus, et nad kuuletuksid Jumalale, kes käitub nendega halastusrikkalt, kui nad Teda armastavad ja kardavad.Ltu 50.2

Inglid hoidsid pärast langemist Aadamaga ühendust. Nad teatasid talle lunastusplaanist ja sellest, et inimkonda oli võimalik lunastada. Kuigi Jumala ja inimese vahele oli tulnud kohutav eraldatus, olid tehtud ettevalmistused, et Tema armsa Poja ohvri kaudu võib inimene saada päästetud. Kuid nende ainus lootus oli elada alandlikus patukahetsuses ja uskuda kavandatud lunastust. Kõik need, kes võtavad Kristuse vastu oma ainsa Päästjana, saavad Jumala Poja teenete tõttu taas Tema heakskiidu osaliseks.Ltu 50.3