Jumala igavene Seadus

Jumala Seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.Ltu 122.3

Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele.Ltu 123.1

Siis seati sisse loomohvreid nõudev süsteem, et hoida langenud inimese pilgu ees seda, mida Eeva tänu maole ei uskunud — et sõnakuulmatuse karistus on surm. Jumala Seadusest üleastumise tõttu oli Kristusel vaja surra ohvrisurma, et teha niiviisi inimese jaoks võimalikuks pääseda karistusest ja Jumala Seaduse au jääks ikkagi püsima. Ohvrisüsteem pidi õpetama inimesele alandlikkust — silmas pidades tema langenud olekut — ning juhtima teda pattu kahetsema ja uskuma, et üksnes Jumalas, tõotatud Lunastaja kaudu on Tema Seadusest üleastumine andestatud. Kui Jumala Seadusest ei oleks üle astutud, poleks kunagi olnud surma ega oleks olnud vaja täiendavaid eeskirju, mis sobiksid inimese langenud seisukorraga.Ltu 123.2

Aadam õpetas oma järeltulijatele Jumala Seadust, mida ustavad inimesed andsid edasi läbi järgnevate põlvkondade. Jumala Seaduse jätkuv rikkumine tingis veeuputuse. Seadust säilitasid Noa ja tema pere, kes pääsesid õige eluviisi tõttu Jumala ime läbi laevas. Noa õpetas oma järeltulijatele kümmet käsku. Issand hoidis endale Aadamast alates rahvast, kelle südames oli Tema Seadus. Ta ütleb Aabrahami kohta, et ta “kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada — mu käske, seadlusi ja õpetusi”. (1. Moosese 26:5)Ltu 123.3

Issand ilmutas end Aabrahamile ja ütles: “Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind väga paljuks.” (1. Moosese 17:1, 2) “Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.” (1. Moosese 17:7)Ltu 123.4

Seejärel andis Jumal Aabrahamile ja tema järeltulijatele korralduse ümberlõikamiseks, mis oli ringjas lõige märgina, et Jumal oli neid välja lõiganud ja eraldanud teistest rahvastest oma valitud aardeks. Selle märgiga tõotasid nad pühalikult, et ei abiellu teiste rahvastega, sest nii tehes kaotaksid nad aukartuse Jumala ja Tema püha Seaduse suhtes ning muutuksid ebajumalakummardajateks nagu neid ümbritsevad rahvad.Ltu 124.1

Ümberlõikamisega olid nad pühalikult nõustunud täitma Aabrahamiga sõlmitud lepingu tingimusi — hoidma ennast kõigist rahvastest eraldi ja mitte segunema teistega. Kui Aabrahami järeltulijad oleksid hoidnud end teistest rahvastest eraldi, siis ei oleks neid ahvatletud ebajumalateenistusse. Teistest eraldi hoidmisega oleks olnud kõrvaldatud suur kiusatus hakata tegelema nende patuste tegevuste ja mässuga Jumala vastu. Ümbritsevate rahvastega segunedes kaotasid nad suurel määral oma erilise, püha olemuse. Nende karistamiseks tõi Issand nende maale näljahäda, mis sundis neid minema elu säästmiseks Egiptusesse. Kuid Jumal ei hüljanud neid Egiptuses oleku ajal Aabrahamiga sõlmitud lepingu tõttu. Ta lubas egiptlastel neid rõhuda, et nad võiksid pöörduda hädas Tema poole, valida Tema õiglase ja armulise valitsuse ning kuuletuda Tema tingimustele.Ltu 124.2

Esialgu läks Egiptusesse vaid mõni perekond. Neist kasvas suur hulk. Mõned õpetasid oma lastele hoolikalt Jumala Seadust, kuid paljud iisraellased olid näinud nii palju ebajumalateenistust, et nad ajasid Jumala Seaduse põhimõtted segamini. Need, kes kartsid Jumalat, hüüdsid Tema poole hingeahastuses, et Ta purustaks nende ränga orjaikke ja viiks nad vangipõlvemaalt välja, et nad võiksid Teda vabalt teenida. Jumal kuulis neid appihüüdeid ja tõstis esile Moosese kui oma tööriista rahva vabastamisel. Pärast Egiptusest lahkumist ja Punase mere vee jagunemist nende ees pani Issand nad proovile, et näha, kas nad usaldavad Teda, kes oli nad välja toonud rahvana teise rahva hulgast märkide ja imetegude abil. Kuid nad ei teinud proovi läbi. Nad nurisesid Jumala vastu eelseisvate raskuste tõttu ja soovisid minna tagasi Egiptusesse.Ltu 124.3