Loading...
Larger font
Smaller font
Copy
Print
Contents

Lunastuslugu

 - Contents
  • Results
  • Related
  • Featured
No results found for: "".
  • Weighted Relevancy
  • Content Sequence
  • Relevancy
  • Earliest First
  • Latest First
    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents

    JEERIKO VALLUTAMINE

    “Siis kutsus Joosua, Nuuni poeg, preestrid ja ütles neile: “Kandke seaduselaegast, ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve Issanda laeka ees!” Aga rahvale ta ütles: “Minge ja käige ümber linna, ja need, kes on relvastatud, käigu Issanda laeka ees!” Ja sündis, nagu Joosua rahvale ütles. Need seitse preestrit, kes kandsid seitset jäärasarve Issanda ees, läksid ja puhusid sarvi, ja Issanda seaduselaegas käis nende järel.Ltu 150.1

    Ja kes olid relvastatud, käisid sarvi puhuvate preestrite ees, aga laeka järel käis järelvägi, ja sarvi puhuti lakkamatult. Ja Joosua andis rahvale käsu, öeldes: “Ärge karjuge ja ärge tehke häält, ärgu tulgu teie suust sõnagi kuni selle päevani, millal ma teile ütlen: Karjuge! Siis karjuge!” Ja ta laskis Issanda laeka käia ümber linna, ühe korra ringi; siis nad tulid leeri ja jäid ööseks leeri.”Ltu 150.2

    Heebrealaste vägi marssis täiuslikus rivikorras. Kõigepealt läks valitud seltskond relvastatud mehi, sõjarüüs, kuid praegu mitte relvaosavuse näitamiseks, vaid üksnes juhiseid järgides ja neile kuuletudes. Järgmisena tuli seitse preestrit sarvedega. Seejärel tuli Jumala laegas — sädelevast kullast, aupaiste ümber -, mida kandsid preestrid, kel olid kummalised uhked rõivad, mis näitasid püha ametit. Kogu tohutu suur Iisraeli väehulk järgnes täiuslikus rivikorras, iga suguharu vastavalt oma lipu all. Nii käisid nad Jumala laekaga ümber linna. Ühtki heli polnud kuulda, välja arvatud suure rahvahulga sammud ja sarvede pühalik heli, mis kajas vastu mägedelt ja kõlas läbi Jeeriko linna.Ltu 150.3

    Selle hukkumisele määratud linna valvurid jälgisid imestuse ja ärevusega iga liigutust ning teatasid neist võimudele. Nad ei osanud öelda, mida see vaatepilt tähendas. Mõned naeruvääristasid mõtet linna niisugusel moel vallutamisest, kuid teised olid täis aukartust, kui nad nägid laeka hiilgust ning preestrite ja Joosua järel sammuva Iisraeli väehulga pühalikku ja väärikat välimust. Neile meenus, et neljakümne aasta eest oli Punane meri nende eest kaheks läinud ning et Jordani jõest läbiminekuks oli nende ette tehtud tee. Nad olid liiga hirmul, et pilgata. Nad käskisid selgesõnaliselt hoida linnaväravad korralikult kinni ja tugevad sõdurid pidid valvama iga värava juures.Ltu 150.4

    Kuus päeva tegi Iisraeli väehulk oma ringi ümber linna. Seitsmendal päeval käisid nad ümber Jeeriko seitse korda. Rahval oli kästud vait olla nagu tavaliselt. Kuulda oli üksnes sarvede häält. Inimesed pidid olema tähelepanelikud — kui sarvepuhujad puhuvad pikema heli kui tavaliselt, siis pidid nad kõik valju häälega karjuma, sest Jumal oli linna nende kätte andnud. “Aga seitsmendal päeval tõusid nad vara koiduajal ja käisid selsamal kombel seitse korda ümber linna; üksnes sel päeval käisid nad seitse korda ümber linna. Ja kui seitsmendal korral preestrid puhusid sarvi, ütles Joosua rahvale: “Karjuge, sest Issand annab linna teile!“” “Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse oma kohalt, ja nad vallutasid linna.”Ltu 151.1

    Jumal kavatses näidata iisraellastele, et Kaanani vallutamine ei olnud nende teha. Issanda sõjaväe vürst võitis Jeeriko. Tema ja ta inglid olid vallutajad. Kristus käskis taeva väehulkadel kiskuda Jeeriko müürid maha ning valmistada ette sissepääs Joosuale ja Iisraeli sõjaväele. Selle imeteoga ei tugevdanud Jumal üksnes oma rahva usku Tema väesse alistada vaenlased, vaid noomis ka nende varasemat uskmatust.Ltu 151.2

    Jeeriko oli seisnud vastu Iisraeli sõjaväele ja taeva Jumalale. Ja kui nad nägid iisraellasi iga päev ümber linna marssimas, sattusid nad ärevusse, kuid vaadates oma tugevaid kaitseseadeldisi, kindlaid ja kõrgeid müüre, tundsid nad end kindlana vastu pidama ükskõik missugusele rünnakule. Ent kui nende tugevad müürid hakkasid äkitselt vankuma ja kukkusid võimsa prahvatusega, nagu kõige valjema piksekärgatusega, kokku, siis olid nad hirmust halvatud ega suutnud vastupanu osutada.Ltu 151.3

    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents