RISTI KÜLGE NAELUTATUD

Hukkamispaika jõudmisel seoti hukkamõistetud piinamisriistade külge. Kui kaks röövlit võitlesid vastu neile, kes neid ristile venitasid, siis Jeesus ei osutanud vastupanu. Jeesuse ema vaatas pealt meeleheitlikus ootusärevuses, lootes, et Ta teeb enda päästmiseks imet. Ta nägi Tema käsi ristile sirutatult — neid kalleid käsi, mis olid alati õnnistusi jaganud ja olid nii palju kordi kannatajaid tervendanud. Nüüd toodi haamer ja naelad ning kui pikki naelu löödi läbi õrna liha ja kinnitati risti külge, kandsid südamevalust haaratud jüngrid Kristuse jõuetu ema julmast vaatepildist eemale.Ltu 185.1

Jeesus ei toonud kuuldavale ühtki kaebust, Tema nägu oli kahvatu ja rahulik, kuid laubal olid suured higipiisad. Ükski kaastundlik käsi ei pühkinud surmahigi Tema näolt, ühtki kaastundlikku ega muutumatu ustavusega sõna ei öeldud Tema inimsüdamele. Ta tallas surutõrt üksinda, kogu rahvast polnud keegi Temaga. Sel ajal kui sõdurid tegid oma kohutavat tööd ja Jeesus talus kõige teravamat piina, palus Ta oma vaenlaste eest: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Luuka 23:34) See Kristuse palve vaenlaste eest hõlmas kogu maailma ja võttis arvesse iga patuse, kes kunagi elab, kuni ajastu lõpuni.Ltu 185.2

Kui Jeesus oli risti külge naelutatud, tõstsid mitu tugevat meest risti üles ja tagusid suure jõuga selle jaoks valmistatud kohale, põhjustades Jumala Pojale piinavat valu. Ja nüüd toimus midagi kohutavat. Preestrid, ülemad ja kirjatundjad unustasid oma püha ameti väärikuse ning ühinesid käratseva rahvamassiga sureva Jumala Poja pilkamisel ja mõnitamisel, öeldes: “Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!” (Luuka 23:37) Ja mõned kordasid endamisi pilkavalt: “Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!” (Markuse 15:31) Templi väärikad aukandjad, kalgid sõdurid, põlastusväärne röövel ristil ning alatud ja julmad rahva hulgast — kõik ühinesid Kristuse teotamisel.Ltu 185.3

Koos Jeesusega ristilöödud röövlid talusid Temaga sarnast füüsilist piina, kuid üks muutus valus üha kalestunumaks, meeleheitlikumaks ja trotsivamaks. Ta ühines preestrite pilkamisega ja tänitas Jeesuse kallal, öeldes: “Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!” (Luuka 23:39) Teine röövel ei olnud paadunud kurjategija. Kui ta kuulis oma kuriteokaaslase mõnitavaid sõnu, siis ta “sõitles teda: “Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.“” (Luuka 23:40, 41) Seejärel pöördus ta süda Kristuse poole, taevane valgus tungis tema mõistusesse. Vermetes, pilgatud ja ristil rippuvas Jeesuses nägi ta Lunastajat, oma ainsat lootust, ning ta palus Teda alandlikus usus: “Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” Ja Jeesus ütles talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.” [Kui panna koma sõna täna järele, mitte sulle järele, siis on teksti tõeline tähendus selgem.] (Luuka 23:43)Ltu 186.1

Inglid jälgisid hämmastuses Jeesuse piiritut armastust, kes kõige teravamat hingeja ihupiina taludes mõtles ainult teistele ja julgustas kahetsevat inimest uskuma. Oma elu surmas välja valades näitas Ta inimese vastu üles armastust, mis on tugevam kui surm. Paljude jaoks, kes nägid neid sündmusi Kolgatal, said need hiljem Kristusesse uskumise aluseks. Nüüd ootasid Jeesuse vaenlased läbematult Tema surma. Nad kujutasid ette, et see sündmus vaigistab igaveseks kuuldused Tema jumalikust väest ja imetegudest. Nad kujutasid ette, et siis ei pea nad enam Tema mõju tõttu värisema. Kalgid sõdurid, kes olid Jeesuse keha ristile tõmmanud, jagasid omavahel Tema riideid, vaieldes ühe rõivaeseme pärast, mis oli ilma õmblusteta kootud. Lõpuks otsustasid nad liisku heita. Inspireeritud sulg oli kirjeldanud seda sündmust üksikasjalikult sadu aastaid enne selle toimumist: “Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu ... Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.” (Psalmid 22:17, 19)Ltu 186.2