Matmine

Johannes ei teadnud, mida ta peaks oma armastatud Õpetaja keha suhtes ette võtma. Ta judises mõtte juures, et sellega tegelevad karmid ja tundetud sõdurid ning panevad selle häbiväärsesse matmispaika. Ta teadis, et ei saa juudi võimudelt abi ning lootus Pilaatusele oli väike. Kuid selles hädaolukorras tulid esile Joosep ja Nikodeemos. Nad mõlemad olid suurkohtu liikmed ja Pilaatusega tuttavad. Need mehed olid jõukad ja mõjukad. Nad olid otsustanud, et Jeesuse keha peab saama auväärselt maetud.Ltu 190.1

Joosep läks julgelt Pilaatuse juurde ja palus temalt Jeesuse keha matmise jaoks. Siis andis Pilaatus ametliku korralduse, et Jeesuse keha tuleb Joosepile anda. Sel ajal kui jünger Johannes oli ärevil ja mures oma armastatud Õpetaja püha põrmu pärast, naasis Arimaatia Joosep maavalitseja korraldusega ning Nikodeemos, oodates Joosepi ja Pilaatuse vestluse tulemust, tuli ligi 45 kilogrammi kallihinnalise mürri ja aaloe seguga. Ka Jeruusalemma kõige austatumatele isikutele ei oleks saanud surmas osaks suuremat lugupidamist.Ltu 190.2

Ettevaatlikult ja aupaklikult võtsid nad oma kätega Jeesuse keha piinariista küljest. Nende kaastundlikud pisarad voolasid, kui nad vaatasid Tema verevalumites ja katki rebitud ihu, mida nad hoolikalt pesid ja vereplekkidest puhastasid. Joosepil oli uus, kivisse raiutud hauakamber, mida ta oli enda jaoks hoidnud. See oli Kolgata lähedal ja nüüd valmistas ta selle Jeesuse jaoks. Keha mähiti koos Nikodeemose toodud lõhnarohtudega hoolikalt linasesse riidesse ja kolm jüngrit kandsid kalli koorma uude hauakambrisse, kus ei olnud kunagi ükski inimene lamanud. Nad seadsid moonutatud jäsemed sirgu ja panid verevalumites käed liikumatule rinnale kokku. Galilea naised tulid lähemale, et näha, kas nende armastatud Õpetaja elutu keha jaoks saab tehtud kõik mis võimalik. Siis nägid nad rasket kivi, mis hauakambri sissepääsu ette veeretati, ja Jumala Poeg jäeti puhkama. Naised olid viimasena risti juures ja viimasena Kristuse haual.Ltu 190.3

Kuigi juudi ülemad olid saavutanud oma kuratliku eesmärgi surmata Jumala Poeg, ei olnud nende kartused vaigistatud ega kadedus Kristuse suhtes kadunud. Rahuldust pakkuva kättemaksu rõõmuga oli segatud pidev hirm, et Tema surnukeha, mis lamas Joosepi hauakambris, ärkab ellu. Seepärast “tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: “Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: “Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.“” (Matteuse 27:62-64) Pilaatus soovis sama vähe kui juudid, et Jeesus tõuseks üles, et karistada väega nende süüd, kes olid Ta hävitanud, ning ta andis preestrite käsutusse Rooma sõdurite salga. Ta ütles: ““Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.” (Matteuse 27:65, 66)Ltu 191.1

Juudid mõistsid, missugune eelis oli säärasel valvel Jeesuse hauakambri juures. Nad panid hauda sulgeva kivi peale pitseri, et seda ei saaks ilma teadmata liigutada, ning võtsid tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et jüngrid ei saaks Jeesuse ihuga mingit pettust korda saata. Kuid nende plaanid ja abinõud aitasid üksnes kaasa, et ülestõusmise võit oleks täielikum ning see tõde kindlamal alusel.Ltu 191.2