Lapse toit

Parim toit imiku jaoks on see, mida loodus annab. Sellest ei tohi last asjatult ilma jätta. Emast on südametu püüda mugavusest või seltskondliku lõbu tõttu vabastada end oma väikese lapse imetamise hellast ülesandest.Tt 265.4

Ema, kes lubab kellelgi teisel oma last toita, peab hoolikalt kaaluma, missugused võivad olla tulemused. Amm annab imetatavale lapsele suuremal või vähemal määral oma meelelaadi ja temperamendi.Tt 265.5

Lastele õigete toitumisharjumuste õpetamise olulisust ei saa üle hinnata. Lapsed peavad õppima, et nad söövad selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa. Õpetamine peab algama juba ema süles olevast imikust. Lapsele tuleb süüa anda ainult korrapäraste vahedega ja kui ta suuremaks saab, siis harvemini. Lapsele ei tohi anda maiustusi või vanemate inimeste toitu, mida ta ei suuda seedida. Hool ja regulaarsus imikute toitmisel ei edenda üksnes tervist ega muuda neid seetõttu vaikseks ja lahkeloomuliseks, vaid see paneb ka aluse harjumustele, mis tuleb neile hilisematel aastatel õnnistuseks.Tt 265.6

Kui lapsed jõuavad imikueast välja, tuleb ikka pöörata suurt tähelepanu nende maitsemeele ja isu harimisele. Sageli lubatakse neil süüa seda, mida nad ise valivad ja millal nad ise tahavad, tervisest hoolimata. Vaev ja raha, mida nii tihti ebatervislikele maiustustele kulutatakse, panevad noori arvama, et elu kõrgeim eesmärk ja see mis toob suurima õnne, on suutlikkus isu rahuldada. Niisuguse õpetuse tulemus on õgardlikkus, seejärel haigus, millele tavaliselt järgneb mürgiste ravimite annustamine.Tt 266.1

Vanemad peavad oma laste isu harjutama ega tohi lubada ebatervisliku toidu tarbimist. Kuid toitumist korrastada püüdes peame olema ettevaatlikud, et ei nõuaks lastelt ekslikult selle söömist, mis ei ole maitsev, või vajalikust suurema koguse söömist. Lastel on õigused, neil on eelistused ja kui need eelistused on mõistlikud, tuleb neid austada.Tt 266.2

Söömise korrapärasust tuleb hoolikalt jälgida. Toidukordade vahel ei tohi süüa midagi, ei komme, pähkleid, puuvilju ega mingisugust söödavat. Ebaregulaarsus söömises hävitab seedeelundite tervisliku toonuse ning on kahjuks tervisele ja rõõmsameelsusele. Ja kui lapsed laua juurde tulevad, ei maitse neile tervislik toit — nende isu nõuab seda, mis on neile kahjulik. Emad, kes rahuldavad laste soove tervise ja õnneliku meelelaadi arvelt, külvavad halbu seemneid, mis tärkavad ja kannavad vilja. Laste kasvades suureneb enesehellitamine ning ohverdatakse nii vaimne kui ka füüsiline jõud.Tt 266.3

Emad, kes nii toimivad, lõikavad külvatud seemnete kibedust. Nad näevad, et lapsed kasvavad üles nii, et nende vaim ja iseloom on kõlbmatud õilsalt tegutsema ja ühiskonnas või kodus kasulikud olema. Ebatervisliku toidu mõju all kannatavad nii vaimulikud kui ka vaimsed ja füüsilised võimed. Südametunnistus muutub tuimaks ja vastuvõtlikkus headele muljetele on rikutud.Tt 266.4

Sellal kui lapsi tuleb õpetada isu kontrollima ja tervist silmas pidades sööma, tuleb selgeks teha, et nad salgavad ennast ainult selles, mis teeb neile kahju. Nad loobuvad kahjulikest asjadest millegi parema nimel. Olgu laud kutsuv ja ahvatlev, kui see on täidetud heade asjadega, mida Jumal on rikkalikult andnud. Olgu söögiaeg rõõmus, õnnelik aeg. Kui me tunneme Jumala andidest rõõmu, kiitkem tänulikult Andjat.Tt 267.1