Kui Jumala rahval ahastuseajal oleks tunnistamata patte, mis neile sel kartuse ja seesmise meeleheite ajal meenuksid, kaotaksid nad täiesti julguse. Meelt heites loobuksid nad usust ega söandaks enam Jumalalt päästmist paluda. Ehkki nad aga sügavalt oma väärtusetust tunnetavad, ei ole neil enam varjatud patte, mida üles tunnistada. Nende patud on juba varem jumalikku kohtusse saadetud ning seal kustutatud. Nad ei suuda neid enam meenutada. - GC 620 (1911) VPS 200.3
Jumala rahvas ... tunnetab sügavalt oma eksimusi ja puudujääke, ning kui nad oma elu meelde tuletavad, näib neil lootus kaduvat. Tuletades aga meelde Jumala suurt halastust ja iseenda siirast kahetsust, toetuvad nad tõotustele, mida Jumal Kristuse kaudu abitutele, kahetsevatele patustele on andnud. Ehkki nad oma palvetele kohe vastust ei saa, ei lõpe nende usk. Nad haaravad usus kinni Jumala väest, nii nagu Jaakob haaras kinni inglist, ning lausuvad oma südames: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!” - PP 202 (1890) VPS 201.1