Vabaduse seadus

Paljud religioossed õpetajad kinnitavad, et Kristus tühistas oma surmaga Seaduse. Mõned kujutavad seda kui ränkrasket iket ja kontrastina Seaduse „ahelatele” pakuvad nad „vabadust” evangeeliumis.SL 58.1

Kuid prohvetid ja apostlid ei arvanud Jumala pühast Seadusest nõnda. Taavet ütles: „Ma tahan vabaduses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi.” (Ps 119:45, KJV). Apostel Jaakobus viitab kümnele käsule kui „vabaduse täiuslikule seadusele”. (Jk 1:25) Ilmutusraamatu autor kuulutab õnnistusi neile, kes „täidavad tema käske, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse!” (Ilm 22:14, KJV) Kui Seadust oleks olnud võimalik muuta või kõrvale heita, siis ei oleks Kristus pidanud surema, et inimest patu karistusest. Jumala Poeg tuli, et „teha Seadus suureks ja võimsaks.” (Js 42:21) Ta ütles: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust ... tühistama. Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad.” Enda kohta kuulutas Ta: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” (Mt 5:17, 18; Ps 40:8)SL 58.2

Jumala Seadus on muutmatu, selle Autori iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema Seadus on armastus. „Armastus on Seaduse täitmine.” Psalmist ütleb: „Su Seadus on tõde”; „kõik su käsud on õigus”. Paulus teatab: „Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.” (Rm 13:10; Ps 119:142, 172; Rm 7:12) Niisugune seadus peab olema sama kestev kui selle Autor.SL 58.3

Meeleparanduse ja pühitsuse kaudu lepitatakse inimesed Jumalaga ja tuuakse nad kooskõlla Tema Seaduse põhimõtetega. Alguses oli inimene Jumala Seadusega täiuslikus harmoonias. Kuid patt võõrutas inimese tema Loojast. Tema süda oli Jumala Seadusega sõjajalal. „Lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda.” (Rm 8:7) Kuid „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud,” et inimene võiks saada Jumalaga lepitatud, et harmoonia Loojaga saaks taastatud. See muutus on uuestisünd, ilma milleta „ei või näha Jumala riiki”. (Jh 3:16, 3)SL 59.1