Kurjad inglid töötavad Jumala plaanidele vastu

Kurjadel vaimudel, kes algselt loodi patutuna, oli samasugune olemus, vägi ja au nagu pühadel olevustel, kes praegu on Jumala käskjalad. Kuid pattu langenuna on nad ühinenud, et teotada Jumalat ja hävitada inimesed. Saatanaga vastuhakus ühinenud, sõdivad nad koos jumaliku autoriteedi vastu.SL 20.1

Vana Testamendi ajalugu mainib nende eksistentsi, kuid Kristuse maa peal viibimise ajal ilmutasid kurjadvaimud oma väge kõige silmatorkavamal kombel. Kristus oli tulnud inimest lunastama, kuid Saatan oli otsustanud maailma enda kontrolli all hoida. Tal oli õnnestunud viia sisse ebajumalakummardamine kõigis maailma osades, välja arvatud Palestiinas. Kristus tuli maale, mis ainsana ei olnud täielikult kiusajale alistunud, sirutas käed armastuses välja ning pakkus kõigile andestust ja rahu Temas. Pimeduse väehulgad mõistsid, et kui Kristuse missioon on edukas, on nende võim varsti läbi.SL 20.2

Uues Testamendis on selgelt väljendatud, et inimesed olid deemonite võimu all. Niimoodi vaevatud inimesed ei kannatanud üksnes loomulike põhjustega haiguse all, Kristus tundis kurjade vaimude otsest ligiolekut ja tegevust. Kurjast vaimust vaevatud Gadaras, armetud hullud, kes piinlesid, ajasid vahtu välja, raevutsesid, tegid endale viga ja ohustasid kõiki, kes neile oleks lähenenud. Nende veritsevad, moonutatud kehad ja hullunud mõistus kujutasid endast vaatepilti, mis oli pimeduse vürstile väga meele järele. Üks kannatajaid kontrollivatest deemonitest kuulutas: „Leegion on mu nimi, sest meid on palju.” (Mk 5:9) Rooma sõjaväes koosnes leegion kolmest kuni viiest tuhandest mehest. Jeesuse käsu peale lahkusid kurjad vaimud ohvritest, jättes nad maha tasaste, intelligentsete ja leebetena. Kuid deemonid kihutasid seakarja merre ja Gadara elanike jaoks kaalus see kaotus üles Kristuse õnnistused. Jumalikul Tervistajal paluti lahkuda. (Vt Mt 8:23—34) Süüdistades kaotuses Jeesust, äratas Saatan inimestes iseka hirmu ning takistas neil Jeesuse sõnu kuulda.SL 20.3

Kristus lubas kurjadel vaimudel hävitada sead noomitusena juutidele, kes kasvatasid ebapuhtaid loomi kasu saamiseks. Kui Kristus ei oleks deemoneid ohjeldanud, oleksid nad vette ajanud mitte üksnes sead, vaid ka nende karjased ja omanikud.SL 21.1

Veelgi enam, juhtunul lubati toimuda, et jüngrid võiksid oma silmaga näha Saatana julma väge nii inimeste kui ka loomade suhtes, nii et nad ei laseks end tema sepitsustest petta. Kristus soovis ka, et inimesed näeksid Tema väge purustada Saatana orjus ja vabastada vangid. Kuigi Jeesus ise lahkus, jäid nii imepäraselt vabanenud mehed oma Heategija halastusest tunnistama.SL 21.2

Jäädvustatud on ka teisi juhtumeid. Sürofoiniikia naise tütar, keda vaevas ägedalt Saatan, kelle Jeesus oma sõnaga välja ajas (Mk 7:25—30), nooruk, keda vaim oli sageli „visanud ka tulle ja vette, et teda hukata” (Mk 9:17—27), rüvedast kurjast vaimust vaevatud hull, kes häiris Kapernaumas hingamispäeva rahu (Lk 4:33— 36) — Päästja tervistas nad kõik. Peaaegu kõigil juhtumitel pöördus Kristus kurja vaimu kui mõistusega olevuse poole, keelates tal ohvrit edasi piinata. Kapernaumas ehmusid kõik „ja nad rääkisid omavahel: „Mis asi see siis on? Ta käsutab meelevalla ja väega rüvedaid vaime — ja need lähevadki välja!”” (Lk 4:36)SL 21.3

Üleloomulike võimete saamise nimel võtsid mõned Saatana mõjuvõimu vastu. Neil ei olnud muidugi deemonitega konflikti. Niisugustel oli ennustav vaim — maag Siimon, nõid Elümas ning orjatar, kes käis Filippis Pauluse ja Siilase järel. (Vt Ap 8:9, 18; 13:8; 16:16-18)SL 22.1