Õelate vägivaldne lõpp

Saatana iseloom jääb muutumatuks. Mäss purskub esile nagu võimas kärestikuline jõgi. Ta otsustab viimases meeleheitlikus võitluses taeva Kuninga vastu kindlalt mitte alla anda. Kuid mitte keegi neist loendamatutest miljonitest, keda ta on vastuhakule meelitanud, ei tee enam tema ülemvõimust välja. Oelad on täidetud samasuguse vihaga Jumala vastu nagu Saatan, kuid nad mõistavad, et nende üritus on lootusetu.SL 114.3

Jumala juurest taevast tuleb alla tuli. Maa lõheneb. Igast haigutavast kuristikust purskuvad välja kõikeneelavad leegid. Kivid põlevad. Elemendid ja maapind sulavad lõõmavas kuumuses ning kõik, mis seal on, põleb ära. (1Pt 3:10) Maapind tundub olevat üks sulamass — ääretu pulbitsev tulejärv. See on „Issanda kättemaksupäev, tasumisaasta riiu eest Siioniga”. (Js 34:8)SL 114.4

Õelaid karistatakse vastavalt nende tegudele. Saatan ei pea kannatama üksnes enda vastuhaku pärast, vaid ka kõigi pattude pärast, mida ta on Jumala rahvast tegema pannud. Viimaks hävitatakse leekides õelad, juur ja oksad — Saatan kui juur, tema järelkäijad kui oksad. Seaduse täielik karistus on täide viidud, õigluse nõuded on täidetud. Saatana hävitustöö on igaveseks lõppenud. Nüüd on Jumala loodolevused igaveseks tema kiusatustest vabastatud.SL 115.1

Sel ajal kui maa mähkub tulle, on õiged ohutult Pühas Linnas. Ajal, kui Jumal on õelate jaoks hävitav tuli, on Ta oma rahvale kaitsekilbiks. (Vt Ilm 20:6; Ps 84:12)SL 115.2