4. peatükk — Usu puudutus

“Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!” (Mt 9:21) Need sõnad ütles vaene naine, kes oli kaksteist aastat kannatanud haiguse all, mis oli muutnud ta elu koormavaks. Ta oli kulutanud kogu oma vara arstidele ja ravimitele, ent selle tulemusena sai ta üksnes teada, et tema haigus on ravimatu. Aga kui ta kuulis Suurest Arstist, tärkas temas taas lootus. Ta mõtles: “Kui ma ainult saaksin Talle nii lähedale, et Temaga rääkida, siis saaksin ma terveks.”Tt 33.1

Kristus oli teel juudi rabi Jairuse koju, sest rabi oli palunud Tal tulla tema tütart terveks tegema. Südamevaluga lausutud palve: “Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” (Mk 5:23) oli puudutanud Kristuse õrna ja kaastundlikku südant ning Ta hakkas kohe koos ametikandjaga tema kodu poole minema.Tt 33.2

Kuid nad jõudsid edasi aeglaselt, sest rahvas trügis Kristusele igast suunast peale. Endale rahvamassis teed tehes jõudis Päästja selle koha lähedale, kus seisis haige naine. Ikka ja jälle oli ta püüdnud asjatult Jeesuse lähedusse jõuda. Nüüd oli tema võimalus. Ta ei näinud võimalust Jeesuse kõnetamiseks. Ta ei tahtnud takistada Tema edasiliikumist. Ent naine oli kuulnud, et Jeesuse riiete puudutamisest tuleb tervis ning, kartes kaotada ainsat võimalust paranemiseks, tungis ta edasi, öeldes endale: “Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!”Tt 33.3

Kristus teadis naise iga mõtet ning Ta suundus sinnapoole, kus naine seisis. Ta mõistis naise suurt vajadust ja kinnitas Ta usku.Tt 34.1

Kui Jeesus mööda läks, sirutas naine käe ja tal õnnestus hädavaevu puudutada Jeesuse kuue äärt. Selsamal hetkel teadis ta, et on terveks saanud. Sellesse ühte puudutusse oli koondatud tema elu usk ning kohe kadusid valu ja nõrkus. Samal hetkel tundis ta värinat, nagu oleks elektrivool läbinud iga tema olemuse kiudu. Seejärel tuli talle täiusliku tervise tunne. “Ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast.” (Mk 5:29)Tt 34.2

Tänulik naine soovis väljendada oma tänu võimsale Tervistajale, kes oli ühe puudutusega teinud rohkem kui arstid kaheteistkümne pika aasta jooksul, kuid ta ei julgenud. Tänuliku südamega püüdis ta rahva sekka kaduda. Järsku Jeesus peatus ning küsis ringi vaadates: “Kes puudutas mind?”Tt 34.3

Talle imestunult otsa vaadates vastas Peetrus: “Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind.” (Lk 8:45)Tt 34.4

“Keegi puudutas mind,” ütles Jeesus, “sest ma tundsin väge enesest välja minevat.” (Lk 8:46) Ta suutis eristada usupuudutust hooletu rahvahulga juhuslikust puudutusest. Keegi oli puudutanud Teda tõsise eesmärgiga ja saanud vastuse.Tt 34.5

Kristus ei esitanud küsimust selleks, et ise midagi teada saada. Tal oli õppetund rahvale, jüngritele ja naisele. Ta soovis anda vaevatutele lootust. Ta tahtis näidata, et tervistava väe tõi kaasa usk. Naise usku ei võinud tähelepanuta jätta. Jumal pidi saama tema tänuliku tunnistuse kaudu austatud. Kristus soovis naisele mõista anda, et Ta oli tema usuteo heaks kiitnud. Ta ei tahtnud, et naine lahkuks üksnes pooliku õnnistusega. Ta ei pidanud jääma teadmatusse, et Kristus teadis tema kannatusi, et Tal on kaastundlik armastus ning Ta kiidab heaks tema usu väesse päästa kõik, kes Tema juurde tulevad.Tt 34.6

Naise poole vaadates nõudis Kristus vastust küsimusele, kes oli Teda puudutanud. Leides, et varjamine on tulutu, tuli naine värisedes esile ja heitis Tema jalge ette maha. Tänupisarad silmis, ütles naine rahva ees Kristusele, miks ta oli Tema kuube puudutanud ja kuidas ta oli kohe terveks saanud. Naine kartis, et tema tegu peetakse ülbuseks, kuid Kristuse huulilt ei tulnud ühtki noomivat sõna. Ainus, mis Ta lausus, oli heakskiit. See tuli armastavast südamest, mis oli täis kaastunnet inimeste hädade suhtes. “Tütar,” ütles Ta õrnalt, “sinu usk on su päästnud, mine rahuga!” (Lk 8:48) Kui rõõmustavalt kõlasid need sõnad naisele. Nüüd ei kibestanud tema rõõmu enam hirm, et ta on midagi valesti teinud.Tt 34.7

Jeesusele peale suruvale uudishimulikule rahvahulgale ei jagatud elustavat väge. Kuid kannatav naine, kes Teda usus puudutas, sai tervise. Samamoodi erineb juhuslik kontakt usu puudutusest vaimulikes asjades. Hinge ei saa ravida pelgalt usk Kristusesse kui maailma Päästjasse. Usk, mis toob pääste, ei ole üksnes evangeeliumitõega nõustumine. Tõeline usk võtab Kristuse vastu isikliku Päästjana. Jumal andis oma ainusündinud Poja, “et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Kui ma tulen Kristuse juurde, siis pean vastavalt Tema Sõnale uskuma, et saan Tema päästvat armu. Elu, mida ma nüüd elan, “seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest”. (Gl 2:20)Tt 35.1

Paljud peavad usku veendumuseks. Päästev usk on tehing, mille kaudu astuvad need, kes Kristuse vastu võtavad, Jumalaga lepingusuhtesse. Elav usk tähendab suuremat elujõudu, usaldavat usku, mille kaudu saab hing Kristuse armu läbi jõu võitmiseks.Tt 35.2

Usk on võimsam võitja kui surm. Kui haige saab suunata pilku usus Võimsale Arstile kinnitama, siis näeme imelisi tulemusi. See toob elu kehale ja hingele.Tt 35.3

Halbade harjumuste ohvritega töötades pööra nende pilk Jeesusele, selmet näidata neile meeleheidet ja hävingut, kuhu nad tõttavad. Suuna nende pilk taevasele aule. See teeb ihu ja hinge päästmiseks palju enam kui abitutele ja silmanähtavalt lootusetutele surmahirmu näitamine.Tt 35.4