Jumala plaanis Iisraeli jaoks

oli igal perekonnal kodu maatükil, kus oli piisavalt pinda põlluharimiseks. Sellega oli tagatud nii kasuliku, tööka ja ennast elatava elu vahendid kui ka motivatsioon. Ja ükski inimeste väljamõeldis ei ole seda plaani paremaks teinud. Suurel määral tänu sellest plaanist eemaldumisele eksisteerib tänapäeval vaesus ja viletsus.Tt 120.3

Iisraeli Kaananisse asumisel jaotati maa kõigi inimeste vahel, võrdsest jaotamisest jäid välja ainult leviidid kui pühamu teenrid. Suguharudes loeti suguvõsad ära ning igale suguvõsale eraldati pärisosa vastavalt tema arvukusele.Tt 121.1

Ja kuigi inimene võis mõnda aega oma omandist ilma olla, ei saanud ta oma laste pärisosa loovutada jäävalt. Kui ta oli võimeline oma maad lunastama, oli tal vabadus seda igal ajal teha. Võlad kustutati igal seitsmendal aastal ning igal viiekümnendal aastal ehk juubeliaastal läks kogu maaomand tagasi algsele omanikule.Tt 121.2

“Maad ärgu müüdagu igaveseks,” oli Issanda korraldus, “sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures! Aga kogu maal, mis on teie valduses, laske maad lunastada! Kui su vend jääb kehvaks ja müüb midagi oma maaomandist, siis tulgu lunastama see, kes temale on kõige lähem, ja lunastagu, mida ta vend on müünud! Kui ... ta hangib nii palju, kui lunastuseks on tarvis ... mingu taas oma maaomandile! Aga kui ta jõud ei suuda hankida nii palju, kui tasumiseks on tarvis, siis jäägu see, mis ta on müünud, ostja kätte kuni juubeliaastani.” (3Ms 25:23-28)Tt 121.3

“Ja pühitsege viiekümnendat aastat ning kuulutage vabakslaskmist kõigile elanikele maal; see olgu teile juubeliaastaks: igaüks teist saab tagasi oma pärisosale ja igaüks pöördub oma suguvõsa juurde.” (3Ms 25:10)Tt 121.4

Nii oli igale suguvõsale tema omand kindlustatud ning see oli kaitse äärmise jõukuse ja äärmise puuduse eest.Tt 121.5