Kellelgi ei ole vabandust, et tahtlikult pimedusse jääda

Kedagi ei mõisteta hukka selle eest, et ta ei pannud tähele valgust ega toiminud teadmiste kohaselt, mida tal iialgi ei olnud ja mida ta ei saanud vastu võtta. Paljud aga keelduvad kuuletumast tõele, mida esitavad neile Kristuse saadikud. Põhjus on, et nad soovivad sarnaneda maailmale ning tõde, mis on jõudnud nende mõistuseni ja valgus, mis on paistnud nende hinge, mõistab nad viimses kohtus hukka. - 5BC 1145 (1884)VPS 165.1

Need, kel on olnud võimalus kuulda tõde, kes aga ei ole võtnud vaevaks seda kuulata ega selle sisusse tungida, mõistetakse Jumala ees süüdlasteks nii, nagu oleksid nad seda kuulnud ja selle hüljanud. Nad on olnud eksiarvamusel, mõeldes, et kui nad ei kuule, siis ei pärita ka nende käest aru. Ei ole mingit vabandust neile, kes otsustavad eksituse kasuks, kui neil tegelikult oli võimalus tõde mõista. Oma kannatuste ja surma kaudu on Jeesus lepitanud kõik teadmatuses sooritatud patud. Ei ole aga mingit lepitust tahtliku pimeduses viibimise eest.VPS 165.2

Meid ei peeta vastutavaks selle valguse eest, mis meie arusaamisse ei ole jõudnud, vaid selle eest, millele oleme vastupanu osutanud ja mille vastuvõtmisest keeldunud. Inimene ei saa mõista tõde, mida talle iialgi pole esitatud. Seepärast ei mõisteta teda ka hukka selle valguse eest, mida tal kunagi pole olnud. - 5BC 1145 (1893)VPS 165.3