Kadunud mõistavad hukka oma valekarjased

Kirikute liikmed, kes on näinud jumalikku valgust ja selles veendunud, on aga jätnud oma hingede päästmise hingekarjaste hooleks, saavad Jumala suurel päeval aru, et teine inimene ei saa maksta lunahinda nende üleastumiste eest. Kajavad kohutavad karjed: „Ma olen kadunud, igavesti kadunud!” Inimesed sooviksid kiskuda tükkideks need vaimulikud, kes on kuulutanud valet ja mõistnud hukka tõe. - 4BC 1157 (1900)VPS 188.1

Viimaks suunavad kõik oma etteheited jutlustajate pihta. Ustavuseta karjased olid kuulutanud vaid meeldivat, mõjutades Jumala käsku oma kuulajate silmis tühjaks tegema ning taga kiusama neid, kes käsku pühaks pidasid. Nüüd tunnistavad need õpetajad meeleheitel kogu maailma ees oma eksitustööd. Rahvahulgad on raevunud. „Me oleme kadunud!” hüüavad nad. „Teie olete meie hukkumise põhjustajad!” Nüüd pöörduvad nad väärkarjaste vastu. Samad inimesed, kes oma hingekarjaseid kord kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini. Samad käed, kes neid kunagi loorberitega ehtisid, tõusevad nüüd hingekarjaseid tapma. Mõõku, millega taheti hävitada Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks. - GC 655, 656 (1911)VPS 188.2

Siin näeme, et kogudus - Issanda pühamu - oli esimene, keda tabas Jumala viha. Vanad mehed [vt Hesekieli 9,6], kellele Jumal oli andnud suure valguse ja kes olid määratud rahva vaimulikke huve kaitsma, olid neile usaldatud ülesande täitmata jätnud. - 5T 211 (1882)VPS 188.3

Valekarjased on Jumala Sõna tühjaks teinud. [...] Nende tegude mõju tuleb aga peagi tagasi nende endi peale. Siis ilmnevad Ilmutusraamatu 18. peatükis kirjeldatud stseenid, mil Jumala nuhtlused sümboolset Baabüloni tabavad. - Ms 60, 1900VPS 188.4