Taevas on reaalne, käegakatsutav paik

Milline alalise rõõmu allikas jüngrite jaoks oli teadmine, et neil on Sõber taevas, kes nende eest palvetab! Pärast Kristuse nähtavat taevasse minekut muutus kogu nende arusaamine taevast. Enne olid nad pidanud taevast mingiks ääretuks avaruseks, kus hõljusid vaid kehatud vaimud. Nüüd oli taevas seotud mõtetega Jeesusest, keda nad armastasid ja austasid rohkem kui kedagi teist, kellega nad olid vestelnud, kellega nad koos olid rännanud, keda nad olid käega katsunud isegi Tema ülestõusnud ihus. [...]VPS 219.1

Taevas ei paistnud neile enam abstraktse, ähmase paigana, täis kehatuid vaime. Nüüd vaatasid nad taevale kui oma tulevasele kodule, kus nende armastatud Lunastaja neile eluasemeid valmistab. - 3SP 262 (1878)VPS 219.2

Kartus meie tulevast pärisosa liialt materiaalsena kujutleda on viinud paljud eksiteele: nad käsitlevad vaid allegooriana neidsamu tõdesid, mis aitavad meil taevast oma tulevaseks koduks pidada. Kristus kinnitas oma jüngritele, et Ta läks neile Isa koju eluasemeid valmistama. - GC 674, 675 (1911) Uueksloodud maal saavad lunastatuile osaks needsamad rõõmud, seesama tegevus, mis alguses Aadamat ja Eevat õnnelikuks tegid. Seal elatakse eedenlikku elu - elu aias ja aasadel. - PK 730, 731 (u 1914)VPS 219.3