Hukkamõistetute õudus

Kui maapind joobnu sarnaselt vaarub, kui taevad kõiguvad ning saabub suur Issanda päev, kes võib siis seisma jääda? Kõikide silmad vaatavad ühte punkti - Temale, kelle eest nad meeleheites pääseda püüavad. „Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha” (Ilmutuse 1:7). Päästmisest keeldunud anuvad nüüd tumma loodust - oma jumalat: „Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest” (Ilmutuse 6:16) - TMK 356 (1896)VPS 208.4

Kui Jumala hääl oma rahva vangipõlve lõppemist kuulutab, leiab nende hulgas, kes selles suures eluvõitluses kõik on kaotanud, aset kohutav ärkamine reaalsusele. [...] Ainsa hetkega on kadunud kõik, mis oli kogutud terve elu jooksul. Rikkad ägavad, vaadeldes, kuidas nende lossid varisevad ning kuld ja hõbe laiali puistatakse. [...] Õelaid täidab kahetsus. Ent nad ei kahetse oma patte Jumala ega kaasinimeste vastu, vaid seda, et Jumal on võitnud. Nad hädaldavad mitte oma kurjuse, vaid selle tagajärgede pärast. - GC 654 (1911)VPS 209.1