Jumala rahvas päästetakse

Saatana väed ja õelad inimesed ümbritsevad Jumala rahvast ning juubeldavad, kuna näib, nagu ei oleks neil nende käest enam mingit pääsu. Keset nende võiduhüüdeid aga kostub äkki otsekui piksemürin. Taevas läheb mustaks ning seda valgustab ainult pimestav auhiilgus taevast. Siis kõlab Jumala hääl Tema pühast templist.VPS 205.2

Maa alused kõiguvad, ehitised varisevad kõrvulukustava raginaga rusudeks. Meri keeb ja näib, nagu vaaruks kogu maailm. Õigete vangipõlv on lõppenud. Pühalikult sosistavad nad üksteisele: „Me oleme päästetud. See on Jumala hääl.” - 1T 353, 354 (1862)VPS 205.3

Kui neilt, kes Jumala käsku austavad, inimlike seaduste kaitse ära võetakse, leiab eri maades üheaegselt aset liikumine nende hävitamiseks. Kui dekreedis määratud aeg lähemale jõuab, hakatakse koostama plaane, kuidas vihatud sekti täielikult välja juurida. Ühel kindlaksmääratud ööl otsustatakse neile anda otsustav löök, nii et manitsevad ja noomivad hääled igavesti vaikiksid.VPS 205.4

Jumala rahvas - mõned vangikongides, mõned varjul üksikutes pai-kades, metsades ja mägedes - palvetavad veel ikka jumaliku kaitse pärast, samal ajal kui relvastatud meeste salgad Saatana inglitest juhituina kõikjal oma surmavaks tööks valmistuvad. [...] Võidutsedes ja pilgates on õelad valmis oma saagi kallale tormama, kui äkki pilkane pimedus maad katab. [...]VPS 205.5

Just keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva päästmiseks. [...] Sünget taevast läbistab äkki auhiilgus ning kõlab Jumala hääl otsekui hulga vete kohin: „See on sündinud!” (Ilmutuse 16:17) See hääl raputab kogu taevast ja maad. [... ]VPS 206.1

Maailma uhked linnad on nüüd põrmu paisatud. Säravad paleed, mille püstitamisele selle maailma suurmehed iseenese ülistamiseks kulutusi tegid, varisevad otse nende silme all rusudeks. Vanglamüürid langevad - Jumala rahvas, keda seal oma usu pärast kinni hoiti, on vaba. - GC 635-637 (1911)VPS 206.2