Lilled, loomad, viljapuud

Ma nägin veel ühte aasa, mis oli üle puistatud igat liiki lilledega. Neid noppides hüüdsin: „Need ei närtsi ju iial! Seejärel nägin lopsakat rohumaad - kõrge hõbedaja kullaläikeline rohi uhkelt suure Kuninga Jeesuse auks õõtsumas. Siis jõudsime väljale, kus nägime igasuguseid loomi: lõvi, talle, leoparti, hunti - kõiki koos täiuslikus kooskõlas. Läksime otse nende vahelt läbi ning nad tulid meile rahumeelselt järele.VPS 221.1

Seejärel astusime metsasallu - ei, mitte sellisesse suurde, pimedasse metsa nagu meil siin on. Selles kaunis metsas oli palju valgust. Puude majesteetlikult õõtsuvaid oksi vaadeldes hüüdsime: „Me võime julgesti metsades magada!” [vt Hesekieli 34,25] Me läksime sellest metsast läbi, sest olime teel Siioni mäele. [... ]VPS 221.2

Mäel asus auline tempel. [...] Templi ümber kasvasid kaunites gruppides puud: palmid, männid, kuused, õlipuud, mürdid, granaatõunapuud ja viigipuud raskete viljade all. Templi ümbrus oli haruldaselt kaunis. [...] Siis nägin ma puhtast hõbedast lauda. See tohutu laud oli paljude miilide pikkune, kuid sellest hoolimata võisime silmadega kogu lauda haarata. Nägin seal elupuu vilju, mannat, mandleid, viigimarju, granaatõunu, viinamarju ja palju teisi puuvilju. Ma küsisin Jeesuselt luba neid süüa. - EW 18, 19 (1851)VPS 221.3