Vajame ikka veel vaimulikku äratust

Kord keskpäeval kirjutasin ma sellest tööst, mis oleks võidud korda saata viimasel [1901.a.] Peakonverentsi istungjärgul, kui juhtivatel kohtadel olevad vennad oleksid järginud Jumala tahet ja plaane. Need, kes on saanud suure valguse, ei ole selles valguses kõndinud. Istungjärk lõppes, kuid murrangut ei toimunud. Mehed ei alandanud end Issanda ees, nagu nad oleksid pidanud tegema, ning Püha Vaimu ei valatud välja.VPS 38.1

Kui jõudsin kirjutamisega sinnamaani, kaotasin teadvuse, ning näisin asuvat Battle Creekis.VPS 38.2

Kogunesime Tabernacle'i kiriku suurde saali. Alustati palvega, seejärel lauldi ning palvetati taas. Jumala poole saadeti ülimalt tõsiseid palveid. Koosviibimist iseloomustas Püha Vaimu eriline kohalolek. [...]VPS 38.3

Keegi ei paistnud olevat liiga uhke, et kogu südamest oma patte tunnistada. Need, kes olid olnud töös juhtivatel kohtadel ning kel oli mõju, kuid kel polnud seni olnud julgust oma patte tunnistada, olid nüüd esimesed.VPS 38.4

Selles suures saalis valitses selline rõõm nagu ei iial varem.VPS 38.5

Siis ärkasin oma teadvusetust seisundist, mõistmata hulk aega, kus ma olen. Sulepea oli mul ikka veel käes. Mulle lausuti sõnad: „See kõik oleks võinud olla. Issand ootas seda oma rahvalt. Kogu taevas ootas, et õnnistusi välja valada.” Ma mõtlesin, missugune oleks praegu võinud olla meie koguduse olukord, kui viimasel Peakonverentsil oleks tehtud põhjalik töö. - 8T 104-106 (5. jaan. 1903)VPS 38.6

Mulle avaldasid sügavat mõju stseenid, mis hiljuti öises nägemuses mu silme eest möödusid. Näis, et paljudes kohtades leiab aset suur liikumine, suur äratus. Meie rahva liikmed astusid üksteise kõrvale vastusena Jumala kutsele. - TM 515 (1913)VPS 38.7

[Ellen White'i viimasest läkitusest Peakonverentsi istungjärgule 1913. a.]VPS 38.8