Seitsmes nuhtlus

Meil tuleks hoolega uurida seitsmenda vihakausi väljavalamisega seotut [Ilmutuse 16:17-21]. Kurjuse jõud ei alistu viimases lahingus ilma võitluseta. Harmagedooni lahingus on aga oma koht jumalikul ettenägevusel. Kui kogu maailma valgustab Ilmutusraamatu 18. peatükis esitatud ingli auhiilgus, siis kõik religiooniga seotud jõud - nii head kui kurjad - ärkavad unest ning elava Jumala väed astuvad lahinguväljale. - 7BC 983 (1899)VPS 191.1

Peagi leiab aset Harmagedooni lahing. Tema, kelle kuuele on kirjutatud „kuningate Kuningas ja isandate Issand”, viib taeva väed lahingusse - valgetel hobustel, riietatud puhtasse peenlinasesse [Ilmutuse 19:11-16]. - 7BC 982(1899)VPS 191.2

Kogu maapind lainetab, kõigub ja murdub merelainte sarnaselt. Näib, otsekui annaksid maa alused järele. Terved mäeahelikud vajuvad sügavikku. Asustatud saared kaovad. Sadamalinnad, mis kurjuse poolest on sarnased Soodomale, langevad mässavaisse voogudesse. [...] Maailma uhkeid linnu alandatakse. Kuninglikud paleed, mille juures selle maailma suurmehed on iseenda austamiseks kulutusi teinud, varisevad otse nende silme all rusudeks. Vanglamüürid langevad, ning Jumala rahvas, keda nende usu pärast seal kinni hoiti, on vaba. - GC 637 (1911)VPS 191.3