OTSUS
Jaakobus jõudis oma tunnistusega otsusele, et Jumala plaan oli kaasata paganad kõiki juutide eesõigusi kasutama. Püha Vaim ei pidanud heaks suruda paganatest pöördunutele peale tseremoniaalseadust ning pärast teema hoolikat uurimist nägid apostlid ja vanemad asja samas valguses ja nende arvamus ühtis Jumala Vaimu arvamusega. Nõukogu juhataja Jaakobuse lõplik otsus oli: “Seepärast otsustan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei valmistataks raskusi.”Ltu 256.2
See otsus tähendas, et tseremoniaalseadust, eriti ümberlõikamise käsku, ei ole mõistlik paganatele peale sundida ega isegi neile soovitada. Jaakobus püüdis vendadele rõhutada, et paganad on ebajumalateenistusest Jumala poole pöördudes teinud usus suure muutuse ning et tuleb olla ettevaatlik ja nende mõistust mitte koormata segadusse ajavate ja kahtlaste küsimustega, et neid Kristuse järgimisel mitte heidutada.Ltu 256.3
Kuid paganad pidid elama niisugust elu, et see ei läheks olulisel määral nende juudist vendade arusaamadega vastuollu ega tekitaks neis eelarvamusi nende suhtes. Seepärast leppisid apostlid ja vanemad kokku anda paganatele kirjalikud juhised hoiduda ebajumalatele ohverdatud lihast, hooraelust, lämbunud loomadest ja verest. Neil kästi pidada käske ja elada püha elu. Paganatele kinnitati, et mehed, kes nõudsid neilt ümberlõikamist, ei olnud apostlite poolt volitatud.Ltu 256.4
Neile soovitati Paulust ja Barnabast kui mehi, kes olid oma elu Issanda pärast ohtu seadnud. Koos nende apostlitega saadeti Juudas ja Siilas kinnitama paganatele nõukogu otsust suusõnaliselt. Neli Jumala sulast saadeti Antiookiasse kirja ja teatega, mis lõpetas kogu vaidluse, sest see oli maapealse kõrgeima autoriteedi hääl.Ltu 257.1
Seda asja otsustanud nõukogu koosnes juudija pagankristlaste koguduste rajajatest. Kohal olid Jeruusalemma kogudusevanemad ja saadikud Antiookiast, esindatud olid kõige mõjukamad kogudused. Nõukogu ei väitnud, et nende arupidamised oleksid eksimatud, vaid juhindusid valgustatud otsustusvõimest ja jumaliku tahtega rajatud koguduse väärikusest. Nad mõistsid, et Jumal ise oli lahendanud selle küsimuse, andes paganatele Püha Vaimu, ning nad jäeti Vaimu juhtimisse.Ltu 257.2
Küsimuse suhtes ei kutsutud hääletama kogu kristlaskonda. Apostlid ja vanemad — mõjukad ja arusaajad mehed — sõnastasid ja andsid välja käskkirja, mida siis kristlikud kogudused üldiselt aktsepteerisid. Kuid kõik polnud selle otsusega rahul, oli valevendade kildkond, kes asus omal vastutusel tegutsema. Nad lubasid endale nurisemist ja vigade otsimist, esitades uusi plaane ja püüdes maha kiskuda nende kogenud meeste tööd, kelle Jumal oli määranud Kristuse õpetusi õpetama. Kogudus on pidanud niisuguseid takistusi ületama algusest peale ja nii jääb see aegade lõpuni.Ltu 257.3