Luther riigipäeva ees

Üsna pea seisis Luther riigipäeva ees. Keiser istus troonil. Teda ümbritsesid impeeriumi kõige kuulsamad isikud. Ükski inimene pole kunagi seisnud rohkem aukartust äratava rahvakogu ees, kui Martin Luther oma usu eest vastust andes.Ltu 288.5

Sellesama esinemise fakt iseenesest oli märk tõe võidust. Paavsti poolt hukka mõistetud inimese üle kohtu mõistmine teises kohtus oli põhimõtteliselt paavsti ülima autoriteedi eitamine. Reformaatorile, kes oli kirikuvande alla pandud ja kelle paavst oli inimlikust toetusest ilma jätnud, oli lubatud kaitse ning talle võimaldati ärakuulamine riigi kõrgeimate aukandjate poolt. Rooma oli käskinud tal vait olla, kuid tema rääkis tuhandetele kristliku maa kõigist osadest pärinevatele inimestele. Ta seisis Jumala tunnistajana selle maailma vägevate ees vaikselt ja rahulikult, ometi suursuguselt, vapralt ja üllalt. Luther vastas alistuva ja alandliku häälega, ilma vägivalla ja kireta. Tema käitumisviis oli häbelik ja aupaklik, kuid ta ilmutas enesekindlust ja rõõmu, mis üllatas kokkutulnuid.Ltu 288.6

Need, kes sulgesid kangekaelselt oma silmad valguse ees ja olid kindlalt otsustanud mitte lasta tõel end veenda, olid Lutheri sõnade mõjuvõimu tõttu maruvihased. Kui Luther katkestas kõnelemise, ütles riigipäeva juhataja vihaselt: “Sa pole vastanud sulle esitatud küsimusele. ... Sa pidid andma selge ja täpse vastuse. ... Kas sa ütled oma tõekspidamistest lahti või mitte?”Ltu 289.1

Reformaator vastas: “Kuna Teie Kõrgeaulisem Majesteet ja Teie Vägevus nõuavad minult selget, lihtsat ja täpset vastust, annan ma teile selle. Ja see on: Ma ei saa alistada oma usku ei paavstile ega kirikukogudele, sest on päevselge, et nad on sageli eksinud ja üksteisele vastu rääkinud. Seepärast, kui mind ei veenda Pühakirja tunnistuse või selgeima põhjendusega, kui minu Jumala Sõnaga seotud südametunnistust ei keelitata minu tsiteeritud kirjakohtade abil, siis ma ei saa ega taha oma tõekspidamistest lahti öelda, sest kristlasel ei ole ohutu oma südametunnistuse vastu kõnelda. Siin ma seisan, teisiti ma ei saa. Aidaku mind Jumal. Aamen.”Ltu 289.2

Nii seisis see õiglane mees Jumala Sõna kindlal alusel. Taevane valgus pani tema näo särama. Tema iseloomu õilsus ja puhtus, südame rahu ja rõõm ilmnesid kõigile, kui ta tunnistas eksituse väe vastu ja selle usu ülimuslikkuse poolt, mis võidab maailma.Ltu 289.3

Ta seisis kindlalt kui kalju, sel ajal kui ilmaliku võimu ägedaimad lained peksid kahjutult tema vastu. Tema sõnade lihtne jõud, rahulik, väljendusrikas pilk ning igas sõnas ja teos ilmnev muutmatu otsusekindlus avaldasid kokkutulnutele sügavat muljet. Oli ilmselge, et teda polnud võimalik panna roomakatoliku kiriku käsule alluma ei lubadustega meelitades ega ohtudega ähvardades.Ltu 290.1

Kristus oli kõnelenud Lutheri tunnistuse kaudu niisuguse väe ja väärikusega, mis täitis nii sõbrad kui ka vaenlased aukartuse ja imetlusega. Jumala Vaim oli sellel nõupidamisel kohal ja mõjutas keisririigi valitsejate südant. Mitmed vürstid tunnistasid Lutheri avalikult õigeks. Paljud veendusid tões, kuid mõne puhul ei olnud saadud muljed püsivad. Oli veel seltskond, kes ei avaldanud oma veendumusi kohe, vaid kes edaspidi, kui nad olid ise Pühakirja uurinud, kuulutasid suure julgusega oma poolehoiust reformatsiooni suhtes.Ltu 290.2

Kuurvürst Friedrich oli rahutult oodanud Lutheri esinemist riigipäeva ees ning ta kuulas tema kõnet sügavate emotsioonidega. Doktori julgus, kindlus ja enesevalitsus tegid talle rõõmu ning ta oli uhke, et oli tema kaitsja. Ta vastandas võistlevaid osapooli ning nägi, et paavstide, kuningate ja prelaatide tarkus oli tõe väe ees tühiseks muudetud. Paavstlus oli saanud kaotuse, mida pidi olema tunda kõigi rahvaste hulgas ja kõigil ajastutel.Ltu 290.3

Kui reformaator oleks järele andnud üheski punktis, oleks Saatan ja tema väed saavutanud võidu. Kuid tema vankumatu kindlus pani aluse kiriku vabanemisele ning uue ja parema ajastu algusele. Selle ühe mehe mõju, kes julges religioossetes asjades ise mõelda ja tegutseda, pidi mõjutama kirikut ja maailma mitte üksnes oma ajal, vaid ka tulevaste põlvkondade ajal. Tema kindlus ja ustavus tugevdab lõpuajal kõiki, kes peavad läbi tegema sarnaseid kogemusi. Jumala vägi ja majesteetlikkus tõusid inimeste nõust ja Saatana võimsast väest kõrgemale.Ltu 290.4

Ma nägin, et Luther oli tulihingeline ja innukas, kartmatu ja julge patu noomimisel ja tõe kaitsmisel. Ta ei hoolinud kurjadest inimestest ega kurjadest vaimudest, ta teadis, et temaga on See, kes on neist kõigist võimsam. Lutheril oli innukus, julgus ja südikus ning vahel oli tal oht sattuda äärmustesse. Kuid Jumal äratas Philipp Melanchthoni, kes oli iseloomult täpselt vastupidine, et ta aitaks Lutheril viia reformatsiooni tööd edasi. Melanchthon oli uje, kartlik, ettevaatlik ja äärmiselt kannatlik. Jumal armastas teda väga. Ta tundis suurepäraselt Pühakirja ning tal oli hea otsustusvõime ja tarkus. Ta armastas Jumala tööd sama palju kui Luther. Jumal põimis kokku nende meeste südamed ja nad olid lahutamatud sõbrad. Lutherist oli suur abi Melanchthonile, kui oli oht olla kartlik ja aeglane, ning Melanchthonist oli omakorda palju abi Lutherile, kui oli oht liiga kiiresti edasi liikuda.Ltu 291.1

Melanchthoni ettenägelik ettevaatus hoidis sageli ära probleemid, mis oleksid tekkinud, kui tööd oleks teinud Luther üksinda, ning tihtipeale ei oleks töö edasi läinud, kui see oleks olnud pelgalt Melanchthoni õlul. Mulle näidati Jumala tarkust nende kahe mehe valimisel reformatsiooni edendamiseks.Ltu 291.2