IISRAEl NURISEB JÄLLE

“Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl. Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: “Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud! Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?” Ja nad ütlesid üksteisele: “Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!” Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste kokkutulnud koguduse ees.”Ltu 134.2

Iisraellased ei valanud kaebusi välja üksnes Moosese vastu, vaid süüdistasid ka Jumalat ennast, et Ta oli neid petnud, lubades nad viia maale, mida nad ei suuda omandada. Nende mässumeelsus kerkis nii suureks, et unustades Kõikväelise võimsa käsivarre, mis oli neid Egiptusest välja toonud ja terve rea imede abil neid seni juhtinud, otsustasid nad valida pealiku, kes juhiks nad tagasi Egiptusesse, kus nad olid olnud orjad ja kannatanud suurt vaeva. Tegelikult nad määrasidki pealiku ja hülgasid nii Moosese, oma kannatliku ja kannatava juhi. Ning nad nurisesid teravalt Jumala vastu.Ltu 134.3

Mooses ja Aaron langesid kogu kokkutulnud koguduse juuresolekul Issanda ees silmili maha, et anuda Jumalalt halastust vastuhakkava rahva suhtes. Kuid nende ahastus ja kurvastus oli liiga suur, et seda väljendada. Nad jäid näoli täielikus vaikuses. Kaaleb ja Joosua käristasid suurima mure väljendusena oma riided lõhki. “Ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: “Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa. Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab. Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!“”Ltu 135.1

“Nende kaitsja on nad maha jätnud.” See tähendab, kaananlased olid oma ülekohtu mõõdu täitnud ja jumalik kaitse oli neilt ära võetud, aga nemad tundsid end täiesti turvaliselt ega olnud lahinguks valmis. Jumala lepingu kohaselt oli maa iisraellastele kindlustatud. Neil sõnadel ei olnud rahvale soovitud mõju, nad suurendasid vaid kindlameelsust mässata. Rahvas oli täis viha ning nad karjusid raevukalt, et Kaaleb ja Joosua tuleb kividega surnuks visata. Seda oleks tehtudki, kui Issand ei oleks sekkunud, ilmutades oma kohutavat auhiilgust kõige silmatorkavamal viisil kogudusetelgis kõigi Iisraeli laste ees.Ltu 135.2