AINUS VÕIMALIK LUNASTUSVIIS

Inglid heitsid end Tema ette maha. Nad pakkusid oma elu. Jeesus ütles neile, et ta päästab oma surma kaudu paljusid ning et ingli elu ei saa võlga tasuda. Isale on inimese lunarahana vastuvõetav ainult Tema elu. Jeesus rääkis ka, et neil on oma osa — nad peavad Temaga olema ja Teda eri aegadel kinnitama. Kuna Ta võtab inimese langenud olemuse, ei ole Tema jõud isegi nende omaga võrdne. Nad näevad Tema alandust ja suuri kannatusi. Kui nad näevad seda ja inimeste viha Tema vastu, liigutab neid sügavaim emotsioon ning armastusest Tema vastu sooviksid nad Teda mõrvarite käest päästa ja vabastada, kuid nad ei tohi sekkuda, et takistada midagi, mida nad näevad. Nad peavad tegema oma osa Tema ülestõusmisel. Lunastusplaan oli välja töötatud ja Isa oli plaani heaks kiitnud.Ltu 40.1

Püha kurvastusega lohutas ja ergutas Jeesus ingleid ning teatas, et pärast seda on Tema lunastatud koos Temaga ning et oma surma kaudu lunastab Ta paljud ja hävitab selle, kel oli võim surma üle. Isa annab Talle kuningriigi ja võimu kõigi kuningriikide üle kogu taeva all ning see jääb Talle igavesest ajast igavesti. Saatan ja patused hävitatakse, et nad ei rikuks enam kunagi taevast ega puhastatud uut maad. Jeesus palus taevastel väehulkadel leppida plaaniga, mille Isa oli vastu võtnud, ning rõõmustada, et Tema surma kaudu võib langenud inimene saada taas ülendatud — saada kätte Jumala heakskiidu ja taeva.Ltu 40.2

Siis täitis taevast kirjeldamatu rõõm. Taevased inglihulgad laulsid kiitusja ülistuslaule. Nad sõrmitsesid kandleid ja laulsid toon kõrgemalt kui varem Jumala suurest halastusest ja armulikkusest loovutada oma sügavalt armastatud Poeg vastuhakkaja inimkonna eest surema. Jeesuse enesesalgamise ja ohvri tõttu kõlas kiitus ja ülistus, et Ta oli nõus jätma Isa süle ning valima kannatusi ja ahastust täis elu ning surema häbistavat surma, et anda elu teistele.Ltu 41.1

Ingel ütles: “Kas sa arvad, et Isa loobus oma sügavalt armastatud Pojast ilma võitluseta? Ei, ei. Isegi taeva Jumal heitles, kas lasta süüdioleval inimesel hukkuda või lubada oma armastatud Pojal tema eest surra.” Inglid olid inimese päästmisest niivõrd huvitatud, et nende hulgas oleks leidunud neid, kes oleksid hukkuva inimese eest oma au ja elu andnud. Kuid mind saatev ingel ütles, et sellest poleks kasu olnud. Üleastumine oli nii suur, et ingli elu poleks võlga tasunud. Üksnes Tema Poja surm ja eestkostmine tasub võla ja päästab kadunud inimese lootusetust kurvastusest ja viletsusest.Ltu 41.2

Kuid inglitele määrati nende töö: teenida Jumala Poega ja leevendada Tema kannatusi auhiilguse palsamiga. Neil tuleb kaitsta ka Jumala armu vastuvõtnud inimesi kurjade inglite väe ja pimeduse eest, millesse Saatan neid pidevalt mähkida püüab. Ma nägin, et Jumalal oli võimatu kadunud, hukkuva inimese päästmiseks oma Seadust muuta, seepärast talus Ta seda, et Tema armas Poeg sureb inimese üleastumise pärast.Ltu 41.3

Saatan rõõmustas koos oma inglitega, et ta suutis inimest langema pannes tõugata Jumala Poja Tema kõrgelt positsioonilt. Ta ütles oma inglitele, et kui Jeesus võtab langenud inimese olemuse, suudab ta Tema ära võita ja takistada lunastusplaani täideviimist. Mulle näidati Saatanat niisugusena, nagu ta kord oli — õnneliku, kõrgelseisva inglina. Seejärel näidati mulle teda niisugusena, nagu ta praegu on. Tal on ikka veel kuninglik olek. Tema näojooned on ikka veel suursugused, sest ta on langenud ingel. Kuid näoilme on täis rahutust, muret, õnnetut olekut, õelust, vihkamist, kurjust, petlikkust ja igasugust muud halba. Eriliselt märkasin ma laupa, mis kord oli olnud nii suursugune. Tema otsaesine hakkas kohe silmade tagant alanema. Ma nägin, et ta oli nii kaua kurjusele andunud, et kõik head omadused olid mandunud ja kõik halvad jooned välja arenenud. Tema pilk oli riukalik, kaval ja läbitungiv. Tema keha oli suur, kuid nahk rippus kätel ja näol lõdvalt. Kui ma teda vaatasin, toetas ta lõuga vasakule käele. Ta näis olevat sügavas mõttes. Tema näol oli naeratus, mis pani mind värisema — see oli niivõrd täis kurjust ja saatanlikku kavalust. See naeratus on tal vahetult enne seda, kui ta on oma ohvri välja valinud, ning kui ta ohvri oma lõksu püüab, muutub see naeratus kohutavaks.Ltu 41.4

Alandlikult ja kirjeldamatult kurvalt lahkusid Aadam ja Eeva kaunist aiast, kus nad olid olnud nii õnnelikud, kuni nad astusid üle Jumala käsust. Õhustik oli muutunud. See polnud enam püsiv nagu enne üleastumist. Jumal oli riietanud nad nahkriietesse, et kaitsta neid jaheduse ja kuuma eest, mille meelevallas nad nüüd olid.Ltu 42.1